Kapillaarpäsmake
Kapillaarpäsmake ehk veresoontepäsmake ehk neerupäsmake ehk glomerulus ehk glomeerul (ladina glomerulus renalis, ains glomerulus, mitm glomeruli) on paljude selgroogsete loomade neerudes paiknevate nefronite neerukehakeste põhiosa.[1]
Kapillaarpäsmakesi ümbritseb päsmakesekihn (Bowmani kihn) ja nende sisepind on kaetud podotsüütidega. Neerupäsmakeste ülesandeks on esmasuriini filtreerimine. Glomerulaarfiltratsioon baseerub vererõhul ja kapillaaripäsmakeses on vererõhk kõrgem kui harilikus kapillaaris.
Kui arterites langeb vererõhk alla 60 mmHg siis glomeruluste töö lakkab.[2]
Kapillaarpäsmakeste areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.
Roomajatel[muuda | muuda lähteteksti]
Madudel[muuda | muuda lähteteksti]
Uuringud Thamnophis sirtalis madudega tuvastasid neil 100 neerupäsmakest.[3]
Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]
Neerupäsmakesse suubub verd toov toomaarteriool (arteriola afferens), milleks on neeruarteri haru (arteriola glomerularis afferens) ja väljub viimasoon (arteriola glomerularis efferens).[4] Neerupäsmakese lähedal paikneb proksimaalne vääniline neerutoruke.[5]
Kokkupuuted madudega[muuda | muuda lähteteksti]
Inimeste suhtes mürkmadudeks liigitatud madude sülg, sattudes inimese vereringesse, võib avaldada maohammustuse mürgistuse korral toimet ka neerupäsmakestele.
Patoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]
Inimestel seostatakse neerupäsmaskestega diabeetilise neerukahjustuse teket, põhjustades neerupäsmakeste skleroosi e. glomeruloskleroos e. Kimmelstieli-Wilsoni sündroom ja lisaks päsmakestes olevate veresoonte (arterite ja arterioolode) skleroosi.[6]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Meditsiinisõnastik" 328:2004.
- ↑ Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6. trükk, lk 355, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, ISBN 9985-829-36-0.
- ↑ Yokota SD, Dantzler WH, Measurements of blood flow to individual glomeruli in the ophidian kidney. Lühikokkuvõte, Am J Physiol. 1990 Jun;258(6 Pt 2):R1313-9, veebiversioon (vaadatud 16.05.2014) (inglise keeles)
- ↑ Arne Lepp. Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 405, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.
- ↑ Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6. trükk, lk 353, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, ISBN 9985-829-36-0.
- ↑ Madis Ilmoja, Diabeetiline neerukahjustus, veebiversioon (vaadatud 28.06.2014)
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Susan E. Quaggin, Jordan A. Kreidberg, Development of the renal glomerulus: good neighbors and good fences, Development 135, 609-620 (2008) doi:10.1242/dev.001081, veebiversioon (vaadatud 16.05.2014) (inglise keeles)
- Glomerular Diseases
- Kidney Glomerulus
- Fluid Physiology. 4.3 Ultrafiltration in the Glomerulus
- This normal glomerulus