Nauru hõimusõda

Nauru hõimusõda oli Nauru saare 12 hõimu vaheline sõda 1878. aastast 3. oktoobrini 1888.

Sõjas hukkus vähemalt 500 inimest, mis moodustas umbes kolmandiku naurulaste tollasest arvust. Elanike arv langes 1400 inimeselt 1843. aastal 900 inimeseni 1888. aastal.

Põhjused

Pärast saare avastamist John Fearni poolt 1798 ning saare minekut Briti krooni valdusse vältisid paljud laevad Naurut, sest tegu oli kurikuulsa piraatide ja mereröövlite tugipunktiga. 19. sajandi jooksul Euroopa päritolu emigrantide sisseränne siiski järjest kasvas. Paljudel juhtudel oli tegemist seaduserikkujatega. Eeskätt alkoholi ja tulirelvade sissevedu häirisid traditsioonilist elu. Naurulased olid küll sajandeid tarvitanud palmiviina todit, kuid ainult niivõrd, kui seda tilkus mahalõigatud kookospalmiõielt. Alates 1800. aastatest hakati todit mitu päeva kääritama ning regulaarselt hapul kujul jooma.

Sõja algus

Hõimusõja vallandas üks pulmapidu: sõnavahetus sündsusereeglite üle arenes ägedaks vaidluseks ning üks külaline tulistas püstolist, nii et üks noor pealik sai juhuslikult surma. Selle surma eest tuli kätte maksta. Ka varem olid säärased hõimuvaenud saanud alguse juhuslikest õnnetustest, nüüd aga olid igas perekonnas tulirelvad. Peale selle ässitasid naurulasi üksteise vastu üles vabakslastud vangid ja laevalt lahkunud vaalapüüdjad Euroopast. Mida rohkem inimesi maha lasti, seda rohkem inimesi oli sunnitud sõjast osa võtma, nii et sõda haaras lõpuks enamiku naurulasi. Puhkes omamoodi sissisõda: tulistati huupi üksteise pihta või hiiliti öösel vaenlase majja ning tulistati küünlaid, tuletikke ja kõiki elusolendeid. Löödi maha naisi ja lapsi. Erinevalt varasematest konfliktidest, mille puhul kasutati rahu taastamiseks traditsioonilisi käitumismalle, ei õnnestunud tüli lõpetada.

Sõjateated

21. septembril 1881 heitis Nauru lähedal ankrusse Briti kuningliku mereväe eskaader ning lipulaev lähenes saarele, et olukorda hinnata. Kohalik eurooplane (beachcomber) William Harris astus laeva pardale. Õhtul teatati lipulaevalt semafori abil ülejäänud eskaadrile: "Saarel kodusõda. Põgenenud vang on kuningas. Kõik töökäed pidevalt purjus: ei puu- ega juurvilja pole saadaval, midagi peale sigade ja kookospähklite. Praegune saarekuningas soovib misjonäri. Ta oli silmnähtavalt näljane."

Aastal 1887 tuli kuunariga Buster Naurule Aucklandis elav britt Frederick J. Moss. Sellal kui tema maal käis, laaditi laevale koprat. Ta teatas, et naurulased olid sõbralikud ja heas tujus, kuigi enamik poisse ja kõik mehed kandsid püsse ja karabiine. Sõda kestis ikka veel, aga inimesed paistsid sellest tüdinud olevat. Vestlustes naurulastega pani Moss tähele, et keegi ei taha võitlust jätkata, kuid keegi ei usu, et teised on valmis relvi maha panema. Nad soovisid, et keegi teine võtaks neil üheaegselt relvad ära. William Harris oli Mossile öelnud, et kaks tema perekonnaliiget on maha lastud ning korduvalt rõhutanud, et ta soovib, et misjonärid seaksid saarel taas rahu jalule.

Saksa anneksioon ja sõja lõpp

Hõimusõda takistas kopratootmise kasvu. Naurule kookospalmiistandused ja asundused rajanud saksa kaupmehed olid oma investeeringute pärast mures ning tegid Saksamaa võimudele ettepaneku, et Saksamaa Naurul võimu üle võtaks. 16. aprillil 1888 läks Nauru Saksamaa protektoraadi alla ning kuulutati välja alkoholi tarvitamise ja relvade keeld kogu saarel. 1. oktoobril 1888 heitis Nauru lähedal ankrusse suurtükipaat SMS Eber 87 (teistel andmetel 36) mehega pardal. Relvastatud meremehed jooksid Harrise saatel ümber saare ning naasid 12 hõimupealiku, eurooplastest asunike ning vast saabunud misjonäriga Kiribati saartelt. Meremehed jätsid hõimupealikud vahi alla kuni järgmise hommikuni, mil leidis aset anneksioonitseremoonia Saksamaa lipu heiskamisega. Saksamaa andis korralduse kõik relvad ja kogu laskemoona 24 tunni jooksul ära anda; vastasel korral ähvardas pealikke vangistus ja hilisem hukkamine. 3. oktoobri hommikul anti ära 765 relva koos vähemalt 1000 padruniga. Seejärel pealikud vabastati. Sellega oli Nauru ajaloo kõige verisem hõimusõda lõppenud.

Tagajärjed

Nauru annekteerimine Saksamaa poolt hoidis ära naurulaste potentsiaalse enesehävitamise alkoholi ja relvade läbi. Samal ajal kaotasid nad peaaegu 80 aastaks kontrolli oma saare ja oma saatuse üle. Peale selle pandi kuningas Auweyida jälle saare peaks. Aastal 1914 loovutas Saksamaa Nauru võitluseta Austraaliale.