Nõelakindad
Nõelakinnas (ka viltkinnas) on erilise nõelaga punutud ja viltjaks vanutatud kinnas.[1]
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Lääne- ja Kesk-Euroopas olid nõelakindad tuntud juba I aastatuhande algupoolel. Ida-Euroopas, Skandinaavias, Soomes ja Baltimail võeti need kasutusele mõnevõrra hiljem. Eestis on nõelakindad teada 11. sajandist.[2]
19. sajandi keskosas olid nõelakindad kasutusel veel eesti pulma- ja matusekommetes, igapäevasest kasutusest olid nad kadumas. Need asetati näiteks pulmade ajal veimavakale kurjade vaimude peletamiseks.[3]
Teostus[muuda | muuda lähteteksti]
Nõelakindaid tehti jämedast valgest villasest lõngast, kasutades suurt lamedat luu-, puu- või metallnõela. Seejärel kindad vanutati tugevasti viltjaks. Sellised labakindad olid tömbi otsa ja veidi laieneva suuga, mille äärt kaunistasid värvilised tikkeread, Saaremaal ka narmad. Kudumisvarrastel kootud kindad hakkasid levima 14. sajandil ning tõrjusid nõelakindad aja jooksul kõrvale..[2]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti keele seletav sõnaraamat [1] vaadatud 01.05.2020
- ↑ 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 185
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 128