Mine sisu juurde

Must elevant-karihiir

Allikas: Vikipeedia
Must elevant-karihiir

Kaitsestaatus
Soodsas seisundis
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Torukoonulised Macroscelidea
Sugukond Torukoonlased Macroscelididae
Perekond Elevant-karihiir Rhynchocyon
Liik Must elevant-karihiir
Binaarne nimetus
Rhynchocyon petersi
Bocage, 1880

Must elevant-karihiir (Rhynchocyon petersi) on üks 17-st elevant-karihiire perekonda kuuluvast liigist, keda leidub ainult Aafrikas.[1]

Nimetus "elevant-karihiir" on tuletatud liigile iseloomuliku pika nina ja elevandi londi sarnasusest. Fülogeneetiline analüüs näitas, et elevant-karihiired on geneetiliselt lähedamalt seotud elevantide kui karihiirtega.[2]

Peamiselt elutsevad must elevant-karihiired madalmäestikes ning Keenia ja Tansaania tihedates metsades.[3]

Elevant-karihiired on ühed kiireimad väikeimetajad, nad võivad liikuda kiirusega kuni 28,8 kilomeetrit tunnis. Võrreldes teiste imetajatest putuktoidulistega on neil suhteliselt suur aju.[4]

Must elevant-karihiir on väike putuktoiduline imetaja, kes meenutab närilist või opossumit. Tal on soomuseline saba, pikk kärss ja enda suuruse kohta võrdlemisi pikad jalad. Pikki jalgu kasutab must elevant-karihiir, et liikuda hüpeldes nagu jänes.[5]

Nagu teised Rhynchocyon perekonda kuuluvad liigid, on ka must elevant-karihiir võrdlemisi suurt kasvu. Täiskasvanud isendid kasvavad keskmiselt 28 cm suuruseks ja kaaluvad 450–700 g.[3]

Looduses ulatub nende eluiga kahe ja poole kuni nelja aastani.[5]

Käitumine ja paljunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu enamik elevant-karihiiri, elavad must elevant-karihiired monogaamsetes paarides, kaitstes umbes hektari suurust territooriumit, mida nad märgistavad lõhnanäärmetega.[6][7][8] Kuigi nad elavad paarides, on järglaste saamine ainuke monogaamse eluviisi põhjus. Sotsiaalsed käitumismustrid ei ole kuigi tavalised ning elatakse erinevates pesades.[9] Must elevant-karihiir ehitab pesa maapinnale[7], tihti puude alla[10], sest enamasti teeb ta pesa kuivanud puulehtedest.[11]

Emastel isenditel esineb menstruaaltsükkel sarnaselt inimestega ja must elevant-karihiir on üks väheseid mitteprimaalseid imetajaid, kellel see üldse esineb.[12] 1940. aastatel kasutati elevant-karihiiri naiste menstruaaltsükli uurimiseks.[13] Must elevant-karihiirte paaritumisperiood kestab mitu päeva. Pärast paaritumist naasevad nad oma pesadesse. Tiinusperiood kestab 45–60 päeva, emasisendi pesakond koosneb ühest kuni kolmest järglasest, tiinust esineb mitu korda aastas. Vastsündinud järglased on hästi arenenud ja on juba paari tunni vanuselt võimelised jooksma.[8]

Enamasti toitub elevant-karihiir putukatest, milleks on näiteks mardikad, termiidid ja sadajalgsed jne. Toidu hankimiseks kaevab ta kärsaga pinnasesse augu ning sarnaselt kukkur-sipelgakaruga haarab august putukaid keele abil.[14][15] Suuremast saagist toitumine osutub talle keerukaks pika kärsa tõttu.[15]

  1. Wilson, D.E.; Reeder, D.M (eds.). (2005). Mammal Species of the World: A Taxonomic and Geographic Reference. Johns Hopkins University Press. Lk 85. ISBN 978-0-8018-8221-0.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. Kingdon, J. (1997). The Kingdon Field Guide to African Mammals. London: Academic Press. ISBN 978-0-691-11692-1.
  3. 3,0 3,1 G. Rathbun (1984). "Elephant-shrews, Order Macroscelidea". MacDonald (toim). The Encyclopedia of Mammals. New York: Facts on File Publications. Lk 730-735.
  4. Iwaniuk, A.; Kaufman, J.A.; Turner, G.H.; Holroyd, P.A.; Rovero, F.; Grossman, A. (2013). "Brain Volume of the Newly-Discovered Species Rhynchocyon udzungwensis (Mammalia: Afrotheria: Macroscelidea): Implications for Encephalization in Sengis". PLOS ONE. 8 (3): e58667.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  5. 5,0 5,1 Encyclopedia of Animals. Online database: EBSCO Publishing.
  6. C. D. Fitzgibbon & G. B. Rathbun (1994). Surveying Rhynchocyon elephant-shrews in tropical forest. Kd 32. African Journal of Ecology. Lk 50-57.
  7. 7,0 7,1 G. B. Rathbun (1979). The social structure and ecology of elephant-shrews. Kd 20. Journal of Comparative Ethology. Lk 1-77.
  8. 8,0 8,1 Rathbun, Galen B. Macdonald, D. (ed.). (1984). The Encyclopedia of Mammals. New York: Facts on File. Lk 730-733. ISBN 978-0-87196-871-5.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  9. "Short-eared elephant-shrew (Macroscelides proboscideus) - A "living fossil" from the Namib-desert". Natur Spot. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. juuli 2011. Vaadatud 1. veebruar 2010.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  10. Stephanie Coster & David O. Ribble (2005), "Density and cover preferences of Black-and-rufous elephant-shrews (Rhynchocyon petersi) in Chome Forest Reserve, Tanzania", Belgian Journal of Zoology, 135: 175–177
  11. Norbert J. Cordeiro; Nathalie Seddon; David R. Capper; Jonathan M. M. Ekstrom; Kim M. Howell; Isabel S. Isherwood; Charles A. M. Msuya; Jonas T. Mushi; Andrew W. Perkin; Robert G. Pople & William T. Stanley (2005), "Notes on the ecology and status of some forest mammals in four Eastern Arc Mountains", Journal of East African Natural History, 94 (1): 175–189, [alaline kõdulink]#x5D;2.0.CO;2.short doi:10.2982/0012-8317(2005)94[175:noteas]2.0.co;2
  12. van der Horst, Cornelius; Gillman, Joseph (1941). "The menstrual cycle in Elephantulus". The South African Journal of Medical Sciences. 6: 27–47.
  13. Carter, A.M. (2018). "Classics revisited: C. J. Van der Horst on pregnancy and menstruation in elephant shrews". Placenta. 67: 24–30. doi:10.1016/j.placenta.2018.05.010. PMID 29941170
  14. J. Kingdon (1997), The Kingdon Field Guide to African Mammals, Academic Press, Lk. 142–152
  15. 15,0 15,1 Rathbun, Galen B. (September 1992). "The Fairly True Elephant-Shrew". Natural History. New York. 101.