Must aroonia

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Must aroonia
Musta aroonia marjad
Musta aroonia marjad
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Roosilaadsed Rosales
Sugukond Roosõielised Rosaceae
Perekond Pihlaroonia Sorbaronia
Liik Must aroonia
Binaarne nimetus
Sorbaronia mitschurinii
(Skvortsov et Maitul.) Sennikov
Sünonüümid
  • Aronia mitschurinii Skvortsov et Maitul.
  • Aronia melanocarpa (Michx.) Elliot[1]
  • Aronia prunifolia (Schneid) Graebn.[2]

Must aroonia (Sorbaronia mitschurinii, ka must pihlaroonia, aedaroonia) on roosõieliste (Rosaceae) sugukonda kuuluv heitleheline põõsastaim,[2] mille marjadel on ravivad toimed.

Musta arooniat on peetud Põhja-Ameerikast pärit tumeda aroonia (Aronia melanocarpa) sordirühmaks. Geeniuuringu põhjal on tõenäoline, et must aroonia on hariliku pihlaka (Sorbus aucuparia) ja tumeda aroonia või ploomilehise aroonia (Aronia prunifolia) hübriid.[3]

Botaaniline kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Must aroonia on hästiharunevate vartega[4] 1–3 meetri kõrgune põõsas, mille võrsed on peaaegu paljad. Taime lehed on 3–6 cm pikad ja 2–3 cm laiad,[1] pealt tumerohelised ja läikivad, alt pearoo kohalt karvased ning servadest peensaagjad. Lehtede kuju on elliptiline või äraspidimunajas.[5] Sügisel muutuvad punaseks.[1]

Aroonia õied on valged ning moodustavad väheõielise kännase.[2] Õitsemisaeg on mais ja juunis.[1]

Vili on umbes 0,6–0,8 cm läbimõõduga[1] mahlakas kerajas mari, mille värvus on kas must, mustjaspruun või lillakasmust.[5]

Kasvunõuded[muuda | muuda lähteteksti]

Must aroonia on kergesti kasvatatav, mistõttu on ta aedades marjapõõsana üsna levinud. Harvemini, või üldse mitte, leidub arooniat metsades.[2][6]

Taim on külmakindel ja annab iga aasta head saaki, kuna õitseb üpris hilja. Mulla suhtes vähenõudlik[6] ning seemnetega paljundamise suhtes tülikas, kuna viimased vajavad külvieelset töötlemist.[4]

Kasvatamine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis kasvatatakse musta arooniat ilu- ja marjataimena, kusjuures populaarsuse saavutas taim alles pärast Teist maailmasõda.[7] Nõukogude ajal kasvatati arooniat 49 hektaril (1970. aasta andmetel).[8]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Aroonia viljad sisaldavad P-vitamiini-aktiivsusega bioflavonoide (hesperidiin, rutiin, kvertsetiin, kvertsitriin), antiotsüaane, katehhiine (parkained), karotenoide, sahhariide (glükoos, fruktoos, sahharoos – kuni 10%), orgaanilisi happeid (kuni 0,8%)[2][1] ja C-, B-, E-, ja PP-vitamiini,[5] millest viimased säilivad marjades ja nendest tehtud mahlas hästi.[9]

Droog, kasutamine ja toimed[muuda | muuda lähteteksti]

Taimelt kogutakse küpseid vilju, mida kasutatakse värskelt mahlana (pressitult 60% mahla),[2] mitmesuguste hoidistena või soovi korral kuivatatult.[4] Kuivatamisel lastakse viljadel päikese käes seista ning pärast seda viiakse need kuivatisse temperatuuril 60 °C.[2] Värsked marjad säilivad mõne plusskraadi juures 2–3 kuud.[4]

Must aroonia aitab kõrgvererõhktõve vastu, alandades nõrgalt vererõhku. Taimel on mõõdukas P-vitamiini sisaldus, mistõttu aitab just viimase vaeguse vastu.[4] Samuti leevendab aroonia kaksteistsõrmiku- ja maohaavandtõve sümptomeid.[2]

10–30 päevase perioodi jooksul süüakse pool tundi enne sööki kas värskeid marju 100 g või juuakse mahla 50 g. Talvisel ajal võib kasutada ka kuivatatud marju või pulbrit kogusega üks teelusikatäis.[4]

Kvaliteetse droogi määravad järgmised näitajad: vett 70–83%, tuhka mitte üle 1%, valmimata marju mitte üle 2%, lehti ja varsi mitte üle 0,5%, kahjureist puretud marju mitte üle 0,5%, mineraalseid lisandeid mitte üle 0,5% ja P-vitamiin-aktiivsusega aineid mitte alla 1,5%.[1]

Ohud ja vastunäidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Aroonias sisalduvad orgaanilised happed võivad tekitada vaevusi seedekulglas. Lisaks selle võib eelnev haavandtõbi ägeneda või tekkida maomahla ülihappelisus.[2] Liigne tarbimine võib tekitada veres trombe, mistõttu tuleks hoiduda üle 300 g marjade söömisest ühe päeva jooksul.[4]

Hoiduda käärima läinud mahla ja marjade tarbimisest, sest siis on raviv toime kadunud ning võivad esineda soovimatud kõrvalmõjud.[9]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Oskar Kook, Johannes Tammeorg, Gustav Vilbaste (1984). Eesti NSV ravimtaimed. Tallinn: Valgus. Lk 16. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Ain Raal (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 95. 
  3. Leonard, P. L.; M. H. Brand; B. A. Connolly, S. G. Obae (2013). Investigations into the origin of Aronia mitschurinii using amplified fragment length polymorphism analysis. HortScience. 48 (5): 520–524.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Ulve Pihlik (2008). Ravimtaimed aias. Tallinn: AS Ajakirjade Kirjastus. Lk 20. 
  5. 5,0 5,1 5,2 Tatjana Gorbunova (2008). Ravimtaimeatlas. Tallinn. Lk 20. 
  6. 6,0 6,1 Ain Raal (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 196. 
  7. Ain Raal (2013). 101 Eesti ravimtaime. Tallinn: Varrak. Lk 38–39. 
  8. Kalju Kask, Robert Piir (1980). Uusi puuvilja- ja marjakultuure. Tallinn: Valgus. 
  9. 9,0 9,1 Margareete Otter (1998). Toidu- ja maitsetaimede raviomadusi. Tartu: Atlex. Lk 90–91. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]