Moskva Jumalaema Aulise Rüü Toomise kirik

Allikas: Vikipeedia
Vaade kirikule kagust
Kirikus asuv fresko kujutab Jumalaema rüü imet Konstantinoopolis 860. aastal: kui keiser Michael III ja patriarh Photius kastsid reliikvia merre, tõusis torm, mis uputas ja paiskas laiali russide laevad.

Jumalaema Aulise Rüü Toomise kirik (vene keeles Церковь Ризоположения Пресвятой Богородицы) on 15. sajandil ehitatud õigeusu kirik Moskva Kremlis, pühitsetud Jumalaema rüü toomise pühale.

Kirik tegutseb pühakojana, kuid seal asub ka muuseum, kus on eksponeeritud 14.–19. sajandi kirikutest pärit puitskulptuure: nikerdatud ikoone, riste ja pühakukujusid.[1]

Kirik asub Katedraali väljakul Kremli kolme peakiriku – Jumalaema Uinumise katedraali, Peaingli katedraali ja Jumalaema Rõõmukuulutamise katedraali naabruses. Sissepääs kirikusse on lõunaküljes. Hoone läänekülje sulgeb maja tsaarinnade eluruumide ning kodukabelite jaoks, lõunakülje Granovitaja Palata.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Kiriku ehitamist alustasid 1484. aastal Pihkvast tulnud meistrid, võib-olla samad, kes ehitasid lähedal asuva Jumalaema Rõõmukuulutamise katedraali. Ehitis püstitati samale kohale, kus asus varasem, Moskva metropoliidi Joona ehitatud kirik.

Pühakoda pühitseti Jumalaema reliikvia toomisele Konstantinoopolisse, mis leidis aset 5. sajandil. Pärimuse järgi aidanud see 9. sajandi algul päästa linna piirajate käest ja kirikus asub seda sündmust meenutav fresko.

Algselt oli kirik Moskva ja kogu Venemaa patriarhi erakabel. 17. sajandi keskpaigas sai sellest Moskva tsaaride kodukirik. Pühakoda sai rängalt kahjustada 1737. aasta tulekahjus.

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Kirik on tellistest, mis 15. sajandil vahetas välja ehitusmaterjalina varem kirikuehituses kasutatud valge lubjakivi. Pihkva koolkonna ehitustraditsioonile viitab üksnes mõni üksik ehitusdetail, näiteks tambuuri ümbritseb sakkfriisidest ja begunetsist koosnev ornamendivöö. Kirik on ehitatud traditsioonilises vanavene stiilis selle 15. sajandi variandis, milles ilmneb tendents toonitada vormi ja proportsioone kõrguse suunas. Iseloomulik sellele suundumusele on kiriku püstitamine maast kõrgemale platvormile, kiilkaarekujulised teravdatud tipuga zakomara '​d ja ainsat poolümarat kuplit kandev kõrgendatud tambuur.

Sisustus[muuda | muuda lähteteksti]

Sisustuses on säilinud Nazar Istomin Savini 1627. aastal loodud neljakorruseline ikonostaas ja Ivan Borissovi, Sidor Pospejevi ja Semjon Abramovi 1644. aastal maalitud freskod.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]