Moskva–Petuški

Allikas: Vikipeedia
Moskva–Petuški mälestusmärk Moskvas

"Moskva–Petuški" on Venedikt Jerofejevi postmodernistlik pseudoautobiograafiline proosapoeem. Poeemi leksika moodustab segu piiblitsitaatidest, nõukogude ajakirjanduslikest stampidest, varjatud ja otsestest tsitaatidest vene ja maailmakirjandusest ning marksismi-leninismi klassikute teostest. Samuti sisaldab see hulgaliselt ebatsensuurset leksikat.

Teos on kirjutatud aastatel 19691970 ning levis alguses samizdat'is. Esmakordselt ilmus see trükis 1973. aastal Iisraeli ajakirjas AMI (tiraažiga 300 eksemplari),[1] seejärel 1977. aastal Pariisis. Nõukogude Liidus ilmus raamat alles perestroika järel, aastatel 1988–1989: alguses kärbitud kujul alkoholismivastase võitluse ühingu ajakirjas Trezvost i kultura, seejärel täielikumal kujul kirjanduslikus almanahhis Vest ning lõpuks 1989. aastal sisuliselt praegusel kanoonilisel kujul raamatuna.

Poeemi lüüriline kangelane on intellektuaalist alkohoolik Venja (Venitška) Jerofejev, kes sõidab elektrirongiga Moskvast Petuškisse külastama oma kallimat ja nende last. Reisi sihtkohta kirjeldatakse poeemis omamoodi utoopilise paigana. Montaažitööliste brigadiri kohalt vallandatud Venitška ärkab poeemi alguses pärast järjekordset ebaõnnestunud katset leida Moskvas Kremlit tundmatus trepikojas raskes pohmellis ning otsustab sõita Kurski vaksalist Petuškisse, kus elab tema kallim ja nende kolmeaastane poeg. Vaevu viinapoe avamise ära oodanud Venitška raiskab viimase raha alkoholile ning istub elektrirongi.

Rongis peab ta pikki monolooge alkoholist, ajaloost, filosoofiast, kultuurist ja poliitikast, vestleb kaasreisijatega ning joob koos nendega lakkamatult kõike, mis vähegi alkoholi sisaldab. Alkoholi mõjul satub Venitška unenäomaailma, kus temast saab Petuški rajoonis revolutsiooni juht. Unest ärgates mõistab ta, et rong on vahepeal jõudnud Petuškisse ning on nüüd juba teel tagasi Moskvasse, kuhu saabudes Venitškat hakkavad jälitama neli tundmatut, kes suruvad ta võõrasse trepikotta ning löövad teda seal nõelaga kõrisse.

Eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeles ilmus poeem esmakordselt katkenditena 1991. aastal ajakirjas Vikerkaar Peeter Sauteri tõlkes.[2] Täispikal kujul ilmus see 1999. aastal ajakirjas Looming Ott Arderi tõlkes ning aasta hiljem raamatuna kirjastuses Tänapäev.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Валерий Берлин. Заграница — Москва — Петушки. Новая Газета, 24.10.2011.
  2. "Proosa, draama 1986–2006". Vikerkaar, Märts, 2015.