Mine sisu juurde

Monnet' plaan

Allikas: Vikipeedia
See artikkel räägib sündmustest aastatel 1946–1950. 1950. aasta plaani kohta vaata Euroopa Söe- ja Teraseühendus.
Suurbritannia kaart Prantsusmaa ettepanekute kohta, aprill 1946. Ruhri piirkonda plaaniti suurendada kuni Hollandi piirini, ühendades sellega ka osa Reinimaast. Kogu tekkiv territooriumi pidi eraldatama Saksamaast

Monnet' plaan on Prantsuse riigiametniku Jean Monnet' pärast Teise maailmasõja lõppu välja pakutud plaan. Tegemist oli Prantsusmaa rekonstruktsiooni plaaniga, mis nägi ette Prantsusmaale kontrolli andmise Saksamaa söe ja terase tootmisega seotud Ruhri ning Saarimaa piirkondade üle. Lisaks nägi plaan ette Prantsusmaa tööstustoodangu tõstmise 150% tasemeni võrreldes sõjaeelse tasemega. Charles de Gaulle kiitis plaani heaks 1946. aasta alguses. Plaan pidi jäävalt piirama Saksamaa tööstuse tootmisvõimsust ning oluliselt suurendama Prantsusmaa majanduslikku võimu.

Taust

[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsusmaa algsed plaanid olid seotud Saksamaa nõrgana hoidmise ning Prantsusmaa majanduse tugevdamisega Saksamaa arvelt. Prantsusmaa välispoliitika eesmärkideks olid Saksamaa rasketööstuse lõhkumine, söerikaste Ruhri ja Reinimaa alade Prantsusmaa kontrollile allutamine või vähemalt internatsionaliseerimine ning söerikka Saarimaa piirkonna ühendamine rauarikka Lorraine'i piirkonnaga (mis oli 1944. aastal Saksamaalt Prantsusmaale üle antud).[1] Kui Ameerika diplomaadid tuletasid prantslastele meelde seda, milline laastav mõju sellel oleks Saksamaa majandusele, oli nende vastus, et sakslastele peaks lihtsalt soovitama "vajalike korralduste tegemist", et tekkiva paratamatu valuutapuudujäägiga hakkama saada.

Viie aasta plaanid

[muuda | muuda lähteteksti]

Vahemikku 1946–1950 katnud plaan oli tegelikult moderniseerimise ja varustamise esimene viieaastane plaan, mis nägi ette riikliku majanduse ümberkujundamise, mis lähtus jõuliselt Prantsusmaa varasematest plaanidest muuta riik Euroopa suurimaks terasetootjaks. Monnet' eesmärk oli kaasajastada Prantsusmaa majandust nii, et see muutuks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks ning seda eriti Saksamaa ekspordi vastu. Oma plaanide realiseerimiseks lõi ta Planeerimiskomissariaadi (Commissariat général du Plan) ning kindlustas selle positsiooni Prantsusmaa bürokraatias. Saksamaad nähti plaanide täide viimise jaoks vajaliku tööriistana. Planeeritud terasetoodangu suurendamist 15 miljoni tonnini aastas oli võimalik saavutada vaid kunagise Saksamaa teraseekspordi asendamisega ning Saksamaa söe ja koksi impordi suurendamisega, tehes kontrolli selle Saksamaa ressursi üle ülitähtsaks.[2]

Seetõttu olid Prantsusmaal omad ettepanekud Reini jõest itta jäävate kivisöemaardlate piirkonnaga seoses: need olid alates 1945. aasta lõpust suunatud piirkonna rahvusvaheliseks riigiks muutmisele (koos oma valuuta ning tollisüsteemiga). Seda oleks kontrollinud Prantsusmaad ja Ameerika Ühendriike sisaldav rahvusvaheline organ. Mõningaid nende ettepanekute taga olevatest põhjustest kirjeldas Prantsusmaa välisministeeriumi ametnik 1946. aastal ameeriklastele järgmiselt: "sõjalise julgeoleku eesmärgil eelistame me suurendada Prantsusmaa terase tootmist ja toodangut Ruhri poolt tekitatud kahjudeni".[2] Prantsusmaa tööstuste laiendamise plaanid nõudsid neljaks aastaks täiendavat ühte miljonit töölist ning seetõttu kavatses Prantsusmaa kasutada võimalikult kaua kaevandustes, põllumajanduses ning ülesehitustöödes rakendatud Saksa vange.[3]

Kuna Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid kartsid, et see võib kaasa tuua Venemaa suurenenud mõju, olid nad üldiselt Prantsusmaa nõudmiste suhtes vastumeelselt meelestatud.[2]

Monnet' memuaaridest ei selgu kindlaid tõendeid Euroopa ühtsuse vastu suunatud huvist ajast enne 1948. aasta aprilli, mil ta mõistis, et see oli Ameerika Ühendriikide peamine eesmärk.[4] Seejärel kirjutas ta Robert Schumanile, et tolle hetke ohtude eemale tõrjumiseks oli vaid üks lahendus: see saaks olla "võimalik vaid lääne föderatsiooni loomise läbi".[4]

Ühes oma kõnes ütles Prantsusmaa välisminister Robert Schuman, et Schumani deklaratsioon oli tegelikult vaid Monnet' plaani jätk ning et prantslased olid selle ülesande enda peale võtnud ainult selle nimel, et toetada Prantsusmaa terase eksporti.[5] Professor Dr Hans Ritschli hinnangul ei oleks see kõne tohtinud kunagi sakslaste kõrvu jõuda.[5]

Saarimaa

[muuda | muuda lähteteksti]
100 Saarimaa franki

Aastal 1947 lahutas Prantsusmaa Saksamaa küljest söerikka Saarimaa piirkonna ning muutis selle enda majandusliku kontrolli all olevaks protektoraadiks. Piirkond läks küll 1957. aasta 1. jaanuaril Saksamaa administreerimise alla tagasi, kuid Prantsusmaale jäi õigus kaevandada sealsetes söekaevandustes kuni aastani 1981.

Protektoraadina oli Saarimaa majanduslikult ühendatud Prantsusmaaga ning sümboolselt ka poliitiliselt sõltumatu, kuid piirkonna julgeoleku- ja välispoliitikat dikteeriti Prantsusmaalt. Lisaks oli prantslastel piirkonnas ka laialdaste volitustega esindaja.

Piirkonna tööstuse tähtsaimateks osadeks olid kaevandus- ja terasetööstus. Prantsusmaa oli kaevandusi endale nõudnud juba 1946. aastal ning kehtestanud Saarimaa ja muu Saksamaa vahele tollipiiri. 1947. aastal võttis piirkonna kaevandustööstuse üle kontrolli endale Regie des Mines de la Sarre. Aastal 1946 moodustas sealsete kaevanduste toodang kolmandiku Prantsusmaa söetoodangust ning aastal 1949 veerandi. Ilma Saarimaa söeta oleks Prantsusmaa terasetoodang olnud oluliselt väiksem.[6]

Parteid, kes toetasid Saarimaa tagasi Saksamaa osaks saamist, keelustati ning selle tulemusena ei tunnustanud Lääne-Saksamaa Saarimaa valitsuse seaduslikkust. Konrad Adenauer ütles, et "termin "protektoraat" on liiga leebe. Pigem peaks rääkima "kolooniast" – kuid seda ma ei tee" ("Der Name ‚Protektorat’ wäre vielleicht noch zu gut. Man könnte eher von einer ‚Kolonie’ sprechen – doch das werde ich nicht tun.").[7].

Saksamaa ja Prantsusmaa vahel Saarimaa tuleviku pärast jätkuva konflikt tõttu püüdsid teised Lääne-Euroopa riigid sellele potentsiaalselt ohtlikule probleemile lahendust leida. Järjest kasvava rahvusvahelise surve tõttu nõustus Prantsusmaa lõpuks kompromissile minema ning Saarimaa aladest pidi saama Lääne-Euroopa Liidu hallatav piirkond. Pariisis sõlmitud kokkulepetega nõustusid Prantsusmaa ja Saksamaa, et kuni Saksamaaga ei ole rahulepingut allkirjastatud, valitsetakse Saarimaad "statuudi" alusel. Selle statuudi üle pidi valvama erivolinik, kes oli vastutav Lääne-Euroopa Liidu ministrite nõukogu ees ning piirkond pidi jääma majanduslikult Prantsusmaaga seotuks.[8][9]

Vaatamata sellele, et Lääne-Saksamaa antud statuuti toetas, hääletas selle jõustumiseks vajalikul referendumil 67,7% sealsest elanikkonnast selle vastu. Olgugi et Prantsusmaa kinnitas enne referendumi toimumist, et seal "ei" ütlemine tähendab seda, et Saarimaa jääb lihtsalt oma endisse staatusse Prantsusmaa poolt kontrollitud territooriumina, oli õige statuudile "ei" ütlema õhutanud kampaaniagrupi väide, et see viib taasühinemiseni Lääne-Saksamaaga. Piirkond ühendati poliitiliselt Lääne-Saksamaaga 1. jaanuaril 1957, kuid majanduslik integratsioon võttis veel mitu aastat aega. Selle eest, et Prantsusmaa oli piirkonna tagasi andmisega nõus, nõudsid ja said nad järgmised järeleandmised:

  • Prantsusmaal lubati Warndti leiukohas sütt kaevandada kuni aastani 1981.
  • Saksamaa pidi nõustuma Moseli jõele kanalite rajamisega. See vähendas Prantsusmaa Lorraine'i terasetööstusega seotud transpordikulutusi.
  • Saksamaa pidi nõustuma prantsuse keele kui esimese võõrkeele õpetamisega Saarimaa koolides. Olgugi et see ei ole enam siduv, järgitakset seda kokkulepet üldiselt siiani.[9][10]

Prantsusmaa püüdlused piirkonda prantsuspäraseks teha tõid aga kaasa selle, et tegemist oli ainsa lääneriikide poolt okupeeritud territooriumiga, mis ei võtnud vastu Saksamaa endistest idaprovintsidest ning muudest Ida-Euroopas asunud Saksa asundustest välja saadetud põgenikke. Prantsusmaa ei soovinud piirkonna saksakeelse elanikkonna suurenemist.

Ruhri piirkond

[muuda | muuda lähteteksti]
Kaart, kuhu on märgitud detailid Prantsusmaa ettepaneku kohta Ruhri piirkond Saksamaast eraldada

1946. aasta septembris Stuttgardis peetud kõnes ütles Ameerika Ühendriikide esindaja, et nad nõustuvad Prantsusmaa tingimustega Saarimaa kohta, kuid "Ameerika Ühendriigid ei toeta mistahes seadusest üle astumisi territooriumil, mis on vaieldamatult Saksamaa oma või mistahes Saksamaa osas, kus sellega seotud inimesed seda tõeliselt ei soovi. Seni on Ameerika Ühendriigid teadlikud, et Ruhri piirkonna ning Reinimaa inimesed soovivad jääda ülejäänud Saksamaaga ühendatuks. Ning Ameerika Ühendriigid ei kavatse nende soovile vastu seista".

Sel ajal tundsid ameeriklased üha rohkem muret Lääne-Saksamaa võimaliku kommunistide leeri liikumise üle ning just sellest vaatenurgast lähtuvalt nähti ohtu Ruhri piirkonna muust Saksamaast eraldamises.

Alates sõja lõpust oli Prantsusmaa Monnet' plaanil põhinedes korduvalt nõudnud, et Ruhr muust Saksamaast lahutatakse. Sealne terasetootmine oli vaatamata keeldudele, tootmispiirangutele ja tootmisettevõtete likvideerimisele uuesti alanud. Lääne-Saksamaa rajamiseks tehtavate ettevalmistuste käigus kordas Prantsusmaa oma nõudmisi, et Saksamaa poolset söe ja terase tootmist Ruhris tuleks kontrollida.

1949. aastal suruti (lääne) sakslastele peale Ruhri rahvusvaheline kontroll kui eeltingimus selleks, et Saksamaa saaksid luua soovitud föderatiivse vabariigi.[11] Kontrollides söe ja terase tootmist ning turustamist (st kui palju sütt ja terast sakslased ise said), kontrollis see rahvusvaheline organ sakslaste jahmatuseks tegelikult kogu Lääne-Saksamaa majandust. Saksamaa poliitik Ludwig Erhard kutsus seda "traagiliseks veaks", mille tulemuseks oleks see, et "sakslaste elustandardid ei sõltuks enam Saksamaa püüdlustest, töökusest ja sotsiaalpoliitikast, vaid oleks pigem Saksamaa tööstuse konkurentide kätes".[12]

Ruhri tööstuste lammutamine jätkus sakslastest tööliste protestide ning lammutamisele määratud tehaste barrikaadidega kaitsmise saatel ka 1949. aastal. Pärast Petersbergi leppe allkirjastamist 1949. aasta 22. novembril lubati sakslastel saata oma delegatsioonid Ruhri võimuorganite juurde. Leppe tulemusena lühendati lammutatavate tööstuste nimekirja, kuid lammutustööd jätkusid kuni 1950. aasta keskpaigani. Kaks päeva pärast leppe allkirjastamist toimus Saksamaa parlamendis tuline vaidlus. Konrad Adenauer kaitses lepingu allkirjastamist, väites, et kui ta oleks teinud teisiti, oleks kaheksa nädala jooksul jõudnud tööstuste lammutamine väljakannatamatu tasemeni.[13] Opositsiooniliider Kurt Schumacher kutsus Adenauerit seepeale "liitlaste kantsleriks".

Aastal 1951 nõustus Lääne-Saksamaa 1952. aastal Euroopa Söe- ja Teraseühendusega liituma ning seda selleks, et lõpetada Ruhri piirkonnale seatud piirangud.[14] Põlistades Prantsusmaa juurdepääsu Ruhri söele, garanteeriti ka prantslaste julgeolek.[15] Ruhri piirkonda hallanud rahvusvahelise organi toimingud ja õigused võttis üle Euroopa Söe- ja Teraseühendus.[16]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Andrew Hrycaj. "Challenging the United States: French Foreign Policy 1944–1948". 2000.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Alan S. Milward. "The Reconstruction of Western Europe, 1945–51" pp. 97–98.
  3. ↑ "Sozialistische Mitteilungen. Nr. 95/96 (tegelikult: 96/97), veebruar/märts 1947.
  4. ↑ 4,0 4,1 Alan S. Milward, George Brennan, Federico Romero. "The European Rescue of the Nation-state: Second Edition". p.335.
  5. ↑ 5,0 5,1 Professor Dr. Hans Ritschl. "Der Schumanplan: Die Neue Ruhrbehörde". Der Spiegel, 50/1951.
  6. ↑ "Der 23. Oktober 1955 50 Jahre danach". Stiftung Demokratie Saarland, Dialog nr 15-2007, S.12.
  7. ↑ H.-P. Schwarz. "Die Ära Adenauer 1949–1957". p.93.
  8. ↑ "THE SAAR: Yes or No". Time, 17.10.1955.
  9. ↑ 9,0 9,1 Bverfg No. 7 E 4, 157 1 BvF 1/55 "Saar Statute" Institute of Global Law, University College London (Google Caché)
  10. ↑ "The Saar question". European NAvigator.
  11. ↑ Amos Yoder. "The Ruhr Authority and the German Problem". The Review of Politics, Vol. 17, No. 3 (juuli 1955), pp. 345–358.
  12. ↑ "Tedeum des Sieges". Der Spiegel, 2/1949. 08.01.1949.
  13. ↑ "Benehmen wie die Schuster". Der Spiegel, 49/1949. 01.12.1949.
  14. ↑ "No more guns from the Ruhr!". geschichte.nrw.de.
  15. ↑ "France Restored: Cold War Diplomacy and the Quest for Leadership in Europe, 1944–1954". H-Net Reviews, juuni 2001.
  16. ↑ Information bulletin Frankfurt, Germany: Office of the US High Commissioner for Germany Office of Public Affairs, Public Relations Division, APO 757, US Army, January 1952 "Plans for terminating international authority for the Ruhr", pp. 61–62] (main URL)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Monnet%27_plaan&oldid=6481496"