Morgenthau plaan

Morgenthau plaan oli USA rahandusminister Henry Morgenthau teise maailmasõja järgne kava Saksamaa püsivaks nõrgendamiseks.

Morgenthau esitles kava esmakordselt 1944. aasta memorandumis Suggested Post-Surrender Program for Germany. Plaan nägi ette:

1. Saksamaa täielik desarmeerimine: sõjaväe täielik desarmeerimine, Saksamaa sõjatööstuse täielik hävitamine ja sõjatööstuseks vajalike teiste tööstusalade eemaldamine või hävitamine; muutmine agraarühiskonnaks;
2. Saksamaa jagamine:
   1. Sileesia lõunaosa ja Ida-Preisimaa ala, mis ei lähe Nõukogude Liidule tuli anda Poolale;
   2. Reini ja Moseli jõgede vaheline ala ning Saarimaa tuli anda Prantsusmaale;
   3. Ruhri linnastust ja seda ümbritsevatest tööstusaladest tuli luua rahvusvaheline tsoon;
   4. Ülejäänud Saksamaa jagada kaheks iseseisvaks riigiks:
      1. Lõuna-Saksa riik, kuhu kuuluvad Baieri, Württemberg, Baden ja mitmed väiksemad riigid; moodustab tolliliidu Austriaga (taastatakse 1937. aasta piirides).
      2. Põhja-Saksa riik, kuhu kuuluvad suur osa Preisimaast, Saksimaa, Tüüring ja mitmed väiksemad riigid
3. Ruhri ala (koos Reinimaa, Kieli kanali ja kogu sellest põhja poole jääva Saksamaa territooriumiga), kuhu on koondunud Saksamaa tööstuslik võim, tuli tööstuslikult hävitada, sõjas mittehävinud tehased ja varustus tuleb kas hävitada või lammutada ja piirkonnast ära viia. Kaevandustest tuli kogu varustus ära viia ja kaevandused täielikult hävitada;
   1. Piirkonna elanikele tuli mõista anda, et piirkonnast ei või kunagi enam saada tööstusala; spetsiaalseid oskusi omavatele inimesi ja nende peresid tuli innustada sealt emigreeruma, et nad oleksid võimalikult laiali hajutatud;
   2. Piirkonnast pidi saama ÜRO loodud rahvusvahelise organisatsiooni valitsetud rahvusvaheline isoon.

Morgenthau kirjeldas oma plaane põhjalikumalt oma 1945. aasta raamatus "Saksamaa on meie probleem" (Germany is Our Problem").

Winston Churchill algselt ei toetanud plaani, väites, et "Inglismaa oleks niimoodi aheldatud laiba külge" ("England would be chained to a dead body"). Roosevelt aga meenutas talle Stalini kommentaare Teherani konverentsil ja küsis: "Kas sa tahad lasta Saksamaal toota modernset metallmööblit? Metallmööbli tehase saab kiiresti muuta relvatehaseks!" ("Are you going to let Germany produce modern metal furniture? The manufacture of metal furniture can be quickly turned into the manufacture of armament.") Samas jätkasid Roosevelti soovitusel Morgenthau arutelu Churchilli eraassistent vikont Cherwelliga. Quebeci konverentsil septembris 1944 ütles White Cherwellile, et majandusabi Inglismaale sõltus nende nõustumisest plaaniga. Plaani allkirjastamine toimus samaaegselt laenuleppe allkirjastamisega, Roosevelt tegi ettepaneku, et kõigepealt kirjutataks alla plaanile, mispeale Churchill küsis talt: "Mida sa minust tahad? Et ma tõuseksin tagajalgadele ja paluksin nagu Fala?" (Fala oli Roosevelti koera nimi). Välisminister Anthony Eden oli aga plaanile vastu ning veenis Churchilli seda mitte toetama.

Algseks okupatsioonikavaks USA tsoonis oligi staabiülemate ühendkomitee (JCS) direktiiv 1067, mis oli suuresti mõjutatud Morgentau plaanist. President Harry Truman kirjutas sellele alla 10. mail 1945, sellega keelati Saksamaa majanduse taastamist edendada ("take no steps looking toward the economic rehabilitation of Germany [nor steps] designed to maintain or strengthen the German economy").

1946.–1947. aastal oli Saksamaal keskmine toidunorm vaid ligi 1080 kalorit päeva kohta, mispeale lääneliitlased hakkasid kartma, et sakslased võivad nii pöörduda kommunismi. Ka USA sõjaväekuberner Saksamaal, kindral Lucius Clay ütles: "Pole valikut, kas olla kommunist 1500 kalori eest päevas või uskuda demokraatiasse 1000 kalori eest päevas". ("There is no choice between being a communist on 1,500 calories a day and a believer in democracy on a thousand"). Külma sõja esiletõusuga otsustas Truman JCS 1067 lõpetada ja 10. juulil 1947 kirjutas ta alla JCS 1779le, millega otsustati Saksamaa majandusliku taastamise kasuks.

Vaata ka

• Marshalli plaan