Misjonilingvistika
Misjonilingvistika on kristliku misjoni teenistuses olev lingvistika.
Suures osas on misjonilingvistika seotud kristluse ja selle levitamisega. Nimelt olid just kristlased paljudel juhtudel need, kes on esimesena mingi keelega põhjalikult tegelenud, seda uurinud ja kirja pannud esimesed grammatikad, tõlked ja tekstid, kõik selleks, et oma usku paremini edasi anda.
Kõrgaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Misjonilingvistika kõrgajaks võib pidada 16.-18. sajandit. Just sellest ajast on pärit paljude Euroopa maade ja ka kaugemate Euroopa mõjupiirkondade maade keelte piiblitõlked ja grammatikad.[1] Suuresti aitasid misjonilingvistika levikule kaasa usupuhastus, mille seisukohaks oli emakeelse piibli vajalikkus, koloniaalvallutused ning ka trükikunsti areng ja levik.
Misjonilingvistika Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis kestis misjonilingvistika ajajärk 19. sajandi keskpaigani. Selle aja jooksul olid peaaegu kõik tähtsamad keeleõpetused kirjutatud kirikuõpetajate poolt. Autorid ja nende raamatute ilmumisajad järgnevalt: Heinrich Stahl (1637), Johannes Gutslaff (1648), Heinrich Göseken (1660), Johann Hornung (1693), Anton Thor Helle (1732), August Wilhelm Hupel (1780, 2. trükk 1818) ja Eduard Ahrens (1843, 2. trükk 1853)[1]. Eesti keele grammatikat üritati kohandada ladina keele omaga, põhjuseks veendumus, et tuttava ladina keele grammatika kaudu on uut keelt kergem omandada.