Mira Alečković

Mira Alečković, 2004

Mira Alečković (serbia kirillitsas Мира Алечковић; 2. veebruar 1924 Novi Sad – 27. veebruar 2008 Belgrad) oli serbia luuletaja ja polüglott.

Ta oli Serbia Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige ja Jugoslaavia Kirjanike Liidu president.

Õppis Belgradi Ülikoolis slavistikat, kus tema juhendajaks oli tuntud keeleteadlane Aleksandar Belić. Hiljem täiendas end Pariisis Sorbonne'i Ülikoolis.

Enne II maailmasõda osales vasakpoolses liikumises. Teise maailmasõja ajal kuulus Jugoslaavia rahvavabastusarmeesse ning osales vastupanuliikumises.

Mira Alečković valdas prantsuse, saksa, inglise, vene, itaalia, poola, tšehhi, makedoonia, sloveeni ja slovaki keelt.

Mira Alečković oli abielus maalikunstnik Sava Nikolićiga. Peres oli kaks tütart ja poeg.

Mira Alečković suri Belgradis 27. veebruaril 2008. Ta maeti sõjaväeliste auavalduste saatel 3. märtsil Belgradi Novo groblje kalmistule nn väärikate kodanike alleele (Алеја заслужних грађана).

Looming

Ta kirjutas luuletusi ja romaane ning avaldas üle 50 raamatu lastele ja täiskasvanutele.

Oma esimese luulekogu "Täheballaadid" avaldas ta 1946. aastal, esimese romaani "Hõbedased juuksed" 1953. aastal.

Tema teosed on tõlgitud 20 keelde: prantsuse, itaalia, vene, poola, läti, gruusia, slovaki, kreeka, ukraina, ungari, makedoonia, sloveeni, rumeenia, bulgaaria, albaania ja mongoli keelde. Eesti keeles tema raamatuid seni ilmunud ei ole.

Teoseid

• "Zvezdane balade", 1946
• "Srebrna Kosa", 1953
• "Pionirsko proleće", 1955
• "Prijatelji", 1956
• "Lastavica", 1957
• "Zbogom velika tajno", 1960
• "Srebrni voz", 1963
• "Sunčani soliteri", 1970
• "Da život bude ljubav", 1972
• "Sanjalica", 1975
• "Ne mogu bez snova", 1980
• "Staza srebrom izvezena", 1982
• "Zašto grdiš reku?"
• "Jutro"

Tunnustus

• Auleegioni ordeni ohvitser
• Auleegioni ordeni komandör
• orden "Akadeemilised Palmioksad"
• Isamaasõja orden