Mikojan-Gurevitš MiG-29

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
MiG-29
Serbian mig-29 missiles.jpg
Serbia MiG-29
Tüüp hävituslennuk
Tootja Mikojan
Riik Nõukogude Liit Nõukogude Liit
Venemaa Venemaa
Esmalend 6. oktoober 1977
Võeti kasutusele august 1983
Põhikasutajad Venemaa
Ukraina
India
Muud kasutajad muud kasutajad
Tootmisaastad 1981–
Toodanguarv 1600+[1]
Ühe maksumus 11 mln dollarit (MiG-29B, 1999)[2][3]
22 mln dollarit (MiG-29C, 2013)[4]
Variandid

Mikojan-Gurevitš MiG-29 (kirillitsas Микоян и Гуревич МиГ-29; NATO koodnimega Fulcrum) on Venemaa kahemootoriline reaktiiv-hävituslennuk, mida hakati ehitama ja lennuväes kasutama juba Nõukogude Liidu ajal. Selle konstrueerimist alustati 1974. aastal, esimene lend sellega tehti 6. oktoobril 1977.

MiG-29 esimesed versioonid olid varustatud tugeva teliku ja rajal ruleerimisel eest suletavate mootorite õhukanalitega ning avatavate lisaavadega õhukanalite tiivapealsel poolel, mistõttu lennukiga sai ohutult õhku tõusta ka võõrkehadega risustatud rajalt. Hiljem sellisest lahendusest loobuti.[5]

MiG-29 pardarelvaks on statsionaarne 30 mm automaatkahur ning kuus tiivaalust pülooni relvastuse (pommid, raketid) ja konteinerite riputamiseks.[5]

MiG-29-t hakati konstrueerima pärast seda, kui sai teatavaks hävitajate F-15 ja F-16 relvastusse võtmine Ameerika Ühendriikides.

Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

MiG-29-l on sarnased aerodünaamilised lahendsed Suhhoi Su-27-ga, kuid on ka erinevusi. MiG-29 tiiva noolsus on 40°, kere lähedal liitub tiivapoolte esiservale etteulatuv suurema noolsusega lisand (LERX ehk leading edge root extension). Pikipüsivuse parendamiseks on MiG-29 varustatud kahe kiiluga.[6] 

Lennuki MiG-29 juhtimist kergendab hüdrauliline servosüsteem ja autopiloot SAU-451 juhtimisega kõigi kolme ruumitelje suhtes, elektrooniline juhtimine, inglise keeles fly-by-wire, puudub. Vaatamata sellele on MiG-29 märkimisväärselt hea juhitavusega. Lennuki kandevkonstruktsioon koosneb peamiselt alumiiniumsulamitest ja vähesel määral komposiitmaterjalidest, mis tagavad lennukile kuni 9 g raskuskiirendusega ülekoormusi. Juhtimissüsteemil on piirajad, mis aitavad ära hoida g piiride ületamise, neid saab vajadusel eemaldada.[7]

Mootor[muuda | muuda lähteteksti]

MiG-29 on kaks Klimov RD-33[8] turboventilaator mootorit, mis annavad kütusevarul lennuraadiuse 1500 km, lisapaakidega 2100 km. [9]

Kabiin[muuda | muuda lähteteksti]

Kabiinis asub juhtkang (juhis) tavapäraselt keskel, lenduri vasaku käe all asuvad kiiruse reguleerimise hoovad. Piloot istub Zvezda K-36DM[10] katapulteeritaval istmel (ingl ejection seat) [11], millel on märkimisväärselt head ohutuse näitajad lennukist katapulteerumisel hädaolukorras.

Kabiinis on läbipaistvad abikuvarid ehk esiklaasikuvarid (ingl head-up display, HUD), mis lihtsustavad näidikute jälgimist, kuna jäävad lenduri vaatevälja. Lenduri kiivrile kinnitub Shchel-3UM ekraan, kuid puudub HOTAS ehk käed-juhtimiskangil-süsteem. Näidikud ja juhtseadmed kabiinis on asetatud nii, et see sarnaneksid varasematele MiG-23 ja teistele Nõukogude Liidu lennukitele. Vaatamata sellele avaneb lendurile tänu MiG-29 kabiini suuremale klaaspinnale palju parem vaateväli kui varasematel Nõukogude/Vene hävituslennukitel.[7]

Relvastus[muuda | muuda lähteteksti]

MiG-29 relvastusse kuulub üks GSh-30-1[12] 30 mm kahur. Algsed MiG-29 kahuri 150-lasulised salved, asendati 100-lasuliste salvedega.  Algne MiG-29B lennuk ei saanud kahurist tulistada, kui kere alla oli riputatud lisakütusepaak, sest see piiras hülside eemaldumist tulistamisel. See viga uuema MiG-29S lennuki arendusel parandati. Lennuki keresse sai paigaldada kas 1150 liitrise (300 US gal) paagi, ühe Vympel R-27 (AA-10 “Alamo”) keskmise laskeraadiusega raketti või kobarpomme ja rakette. Mõningad Nõukogude/Vene hävituslennukid kandsid tuumalõhkepead lennuki keres. Välimistele püloonidele kinnitati üldjuhul R-73 (AA-11 “Archer”), kuid ka R-60 (AA-8 “Alphid”). Veel oli võimalik paigutada üks 1500-liitrine (400 US gal) kütuse lisapaak kere alla kahe mootori vahele.[7]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

.[7]

Nõukogude Liit[muuda | muuda lähteteksti]

MiG-29 toodi esimest korda avalikkuse ette läänes, kui Nõukogude Liit esitles neid hävitulennukeid Soomes 2. juulil 1986. Kahte MiG-29 esitleti Farnborough' lennundusnäitusel Suurbritannias 1988. aasta septembris. Järgmisel aastal esitleti hävitajat Pariisi lennundusnäitusel, kus sellega juhtus õnnetus juba esimesel näitusenädalal. Pariisi lennundusnäitus oli teine kord, kui Nõukogude Liit pani välja oma hävituslennuki, esimene kord oli see aastal 1930. Lääne asjatundjatele avaldas MiG-29 muljet.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist leidsid MiG-29 peamiselt kasutust äsja moodustatud Venemaa õhujõududes.[7]

Venemaa[muuda | muuda lähteteksti]

1993. aasta juulis lendasid õhus kokku kaks Venemaa õhujõudude MiG-29-t Royal International Air Tatoo lennundusnäitusel[13]. Maa peal inimestest keegi tõsiseid vigastusi ei saanud, mõlemad piloodid katapulteerusid lennukist ja maandusid langevarjuga edukalt. Venemaa õhujõud koondasid kõik enda MiG-29-d pärast õnnetust Siberis 17. oktoobril 2008. Pärast teist õnnetust MiG-29-ga Lääne-Siberis detsembris 2008 tunnistati, et MiG-29 hävitajad ei vasta Venemaa õhujõudude nõudmistele. Suur osa oli ka lennukite vanusel, mis tingis MiG-idest loobumise, umbes 70% lennukitest olid hinnanguliselt liiga vanad, et neid õhku tõusta lubada. MiG-29 ei ole saanud uuendusi pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Põhjus, miks MiG-29-t ei uuendatud, oli see, et otsustati lennukite Su-27 ja MiG-31 kasuks. Alates 4. veebruaril 2009 jätkati uuesti Venemaa õhujõududes lende MiG-29-ga. Kuid märtsis 2009 nõudsid Venemaa õhujõud MiG-29 parandustöid vaatluste ajal avastatud korrosiooni tõttu.  Umbes 100 MiG-29 tehti korda, et lende jätkata. Venemaa õhujõud hakkasid moderniseerima MiG-29-t oma eelneva ja tavapärasema MiG-29 SMT tasemele. Kuigi Alžeeria lükkas tagasi 35 MiG-29SMT/UBT tellimuse, andis Venemaa sisse tellimuse luua 16 uut moderniseeritud MiG-29SMT-d 14. aprillil 2014, eeldades need valmis saada aastaks 2017.

4. juulil 2015 sattus MiG-29 õnnetusse Astrahani õppuste käigus. Kuu hiljem sattus järgmine MiG-29  õnnetusse Kuštševskaja küla lähedal Krasnodari krais. Piloot katapulteerus turvaliselt. Järgnevalt juhtus veel hulk õnnetusi 2015. aastal, õnnetuste põhjuseks loeti vähest lennupraktikat.[7]

Tehnilised andmed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Meeskond: 1
  • Pikkus: 17,37 m
  • Tiivaulatus: 11,4 m
  • Tiiva pindala: 38,06 m²
  • Kõrgus: 4,73 m
  • Tühimass: 11,0 tonni
  • Suurim stardimass: 21,0 tonni
  • Mootor: tõukejõud 2 × ca 50 kN, Klimov RD-33, turboventilaator
    • tõukejõud järelpõlemisel 2 x 81,4 kN (8300 kgs)
  • Kiirus: 2400 km/h (Mach 2,25) soodsal kõrgusel
    • 1500 km/h (Mach 1,25) merepinna tasandil
  • Tegevusraadius: 700 km
  • Lennukaugus: 2900 km
  • Lennulagi: 18 000 m

Tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

MiG-29.svg
  • MiG-29 1982 – (9.12) NATO-koodnimi Fulcrum-A
  • MiG-29A 1988–1991 (9.12A) ekspordiks Varssavi pakti maadele (Bulgaaria, Poola, Rumeenia, SDV ja Tšehhoslovakkia).
  • MiG-29B 1986 – (9.12B) Varssavi pakti maadele
  • MiG-29 1986 – (9.13)
  • MiG-29UB 1982 – (9.51)
  • MiG-29S 1991 – (9.13S)
  • MiG-29S (9.12S)
  • MiG-29SE NATO-koodnimi Fulcrum-C
  • MiG-29SM (9.13M)
  • MiG-29SD 1995 – NATO-koodnimi Fulcrum-A
  • MiG-29N 1995 –
  • MiG-29NUB 1995 – MiG-29N:n kahekohaline õppelennuk
  • MiG-29M 1996 – (9.15); NATO-koodnimi Fulcrum-E, ka Superfulcrum
  • MiG-29ME
  • MiG-29SMT (9.17 MiG-20SMT-I)
  • MiG-29SMT-II (9.17-II)
  • MiG-29SMTK (9.17K)
  • MiG-29K (9.31); NATO koodnimi Fulcrum-D
  • MiG-29KU (9.62)
  • MiG-29K-2002 täiendatud MiG-29SMTK
  • MiG-29KUB Mig-29K-l põhinev õppelennuk
  • MiG-29UBT 1999 (9.51T)
  • MiG-29 OVT
  • Mig-29MU1 - Ukraina moderniseeritud modifikatsioon[14]
  • MiG-33 ehk MiG-29ME (MiG-29M-i eksportvariant)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

  • MiG-35, NATO-koodnimi Fulcrum-F

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Gordon, Yefim; Peter Davison. (2005) Mikoyan Gurevich MiG-29 Fulcrum. North Branch, Minnesota: Specialty Press. ISBN 978-1-58007-085-0.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]