Michael Polanyi

Allikas: Vikipeedia

Michael Polanyi (sünninimi Polányi Mihály; 11. märts 1891, Budapest22. veebruar 1976) oli Ungari juudi päritolu Briti keemik, majandusteadlane ja filosoof.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Polanyi sündis juudi perekonnas. Tema vanem vend Karl on tuntud majandusteadlasena. Nende isa oli insener ja ettevõtja, kelle püsimatud katsed raudteid ehitada võib-olla julgustasid Mihály't valima arstikarjääri. Varsti pärast ülikooli lõpetamist 1913 teenis ta arstina Austria-Ungari armees, kus ta sattus haiglasse. Paranemise ajal kirjutas ta töö, millest 1917 sai füüsikalise keemia alane doktoritöö Budapesti ülikoolis.

Aastal 1920 emigreeris ta Saksamaale, kus temast lõpuks sai keemiateadlane Berliinis Keiser Wilhelmi Kiukeemia Instituudis (Kaiser-Wilhelm-Institut für Faserstoffchemie). Kui 1933 tulid võimule natsionaalsotsialistid, võttis Polányi vastu füüsikalise keemia õppetooli Manchesteri Ülikoolis. Et tema huvid nihkusid hiljem majandusteadusse ja filosoofiasse, lõi Manchesteri Ülikool tema jaoks sotsiaalteaduste õppetooli (1948–1958).

Füüsikaline keemia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Polanyi teaduslikud huvid olid mitmekülgsed, hõlmates keemilist kineetikat, röntgendifraktsiooni ning gaaside neeldumist tahketel pindadel.

Aastal 1934 mõistis Polanyi umbes samal ajal Geoffrey Ingram Taylori ja Egon Orowaniga, et plastsete materjalide plastseid deformatsioone saab seletada Vito Volterra poolt 1905 loodud dislokatsioonide teooria abil. See oli oluline etapp tahkisemehhaanika kujunemisloos.

Teadusfilosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Polanyi on teadusfilosoofide seas väljapaistev oma teadusliku hariduse ja teadusliku panuse poolest.

1930ndate keskel hakkas Polanyi väljendama oma vastuseisu valitsevale positivistlikule teadusekäsitusele, väites, et see ei pööra tähelepanu isikliku vastutuse ja vaikiva teadmise rollile teaduses.

Polanyi väitis, et positivism julgustab vaadet, et riik peab teadust suunama. Ta osutas sellele, mis juhtus Nõukogude Liidus geneetikaga, kui riik kuulutas lõssenkismi ainuõigeks. Nagu tema sõber Friedrich Hayek, põhjendas Polanyi vaba ühiskonna eelistatavust.

Polanyi pooldas objektiivse tõe olemasolu, kuid kritiseeris arusaama, et on olemas teaduslik meetod, mis produtseerib mehaaniliselt tõdesid. Igasugune teadmine on Polanyi järgi isiklik ning rajanev eksida võivale vastutusele. Meie oskused, kalduvused ja kired ei ole nõrkused, vaid etendavad teaduslikes avastustes ja nende tõendamises olulist osa. Vaatlejad ei saa oma vaatlustest ja otsustustest iseennast kõrvale jätta ega peagi. Selle väite päästab relativismist asjaolu, et vaikiv teadmine seob meid reaalsusega. Meie vaikiv teadmine tugineb siiski lokaalses kontekstis omandatud eeldustele, mis ei pruugi olla üldkehtivad, mistõttu me peame objektiivseid tõdesid otsides arvestama eksimise võimalusega. Igasugune väljaütlemine tugineb aga vältimatult sellele, mis jääb ütlemata. Just see annabki sõnadele tähenduse, mis ei taandu reeglistikule. Tähendus põhineb meie maailmakogemusele, kusjuures kogemus ei ole taandatav meelteandmete kogumile.

Polanyi tunnistas pärandunud praktikate (traditsiooni) rolli. Tõsiasi, et me teame rohkem, kui öelda oskame, osutab järeldusele, et suur osa teadmisest antakse "õpipoisile" üle implitsiitselt, kui viimane meistri tegevust jälgib ja tema käe all praktiseerib.

Polanyi filosoofilised ideed leidsid kõige täielikuma väljenduse 1951–52 Aberdeeni Ülikoolis peetud Giffordi loengutes, mis avaldati raamatuna "Personal Knowledge". Need ideed mõjutasid Thomas Kuhni ja Paul Feyerabendit.

Majandusteadus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1951 ilmunud artiklikogumikus "The Logic of Liberty" rakendas Polanyi oma teadusfilosoofiat majandusteadusele. Ta arendas neid ideid edasi 1962. aasta artiklis [1]. Polanyi ekstrapoleeris oma järeldused vabaduse struktuurist teaduse kontekstist.

Polanyi märkis, et teadlased teevad omavahel koostööd ehk "isekoordineeruvad" sarnasel moel, nagu majanduse subjektid koordineerivad oma tegevust vabaturul. Kuigi igal teadlasel on oma eesmärgid, reageerib teadlane piiratult kättesaadavale teadmisele, mida toodavad teised teadlased tema ümber. Aga pühendunud teadlaste kogukonnad kujundab ustavus tõele, mis on turust üle. Teised pühendunud kogukondade näited on õigluse taotlemine juriidilises kogukonnas: õiglus kui eesmärk on turust üle. Et me ei suuda selliseid eesmärke nagu tõde ja õiglus lõpuni sõnastada, on soovitav selline ühiskond, mis annab neile kogukondadele vabaduse oma eesmärke taotleda. Nagu ettevõtjad, nõuavad teadlased vabadust teha avastusi ning reageerida kaasteadlaste väidetele. Polanyi leidis seega, et ühiskonnad peavad lubama teaduse tegemist teaduse enese pärast: "(...) teadlased, kes vabalt valivad oma probleemid ning lahendavad neid oma isikliku heaksarvamise järgi, teevad tegelikult koostööd tihedalt kokkukasvanud organisatsiooni liikmetena. (...) Säärane sõltumatute algatuste koordineerumine viib ühise tulemuseni, mis ei olnud plaanitsetud ühegi selle kaasautori poolt. Nende koordineerumist juhib nagu "nähtamatu käsi" asjade varjatud süsteemi ühise avastamise poole. Et lõpptulemus ei ole ette teada, saab säärane koostöö edeneda üksnes saam-sammult, ja kogujõudlus on võimalikult hea, kui iga sammu üle otsustab selleks kõige pädevam inimene. (...) Võime järeldada, et nii nagu loodusteaduses ei ole väite tõestust, mille abatäielikuks osutumine poleks mõeldav, nii pole ka ümberlükkamist, mille alusetuks osutumine poleks mõeldav. Iga katse organiseerida rühma üheainsa autoriteedi alla kõrvaldaks nende sõltumatud algatused ning taandaks nõnda nende ühise tõhususe üheainsa, neid keskusest suunava isiku tõhususele. See halvaks tegelikult nende koostöö."

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Berliinis laulatati Polányi katoliiklikult Magda Elizabethiga. Aastal 1929 sündis neil poeg János, kes 1986 sai Nobeli keemiaauhinna uurimuste eest keemiliste elementaarprotsesside dünaamika alal" ning on Toronto Ülikooli keemiaprofessor.

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1932. Atomic Reactions. Williams and Norgate, London.
  • 1946. Science, Faith, and Society. Oxford Univ. Press. ISBN 0-226-67290-5. Reprinted by the University of Chicago Press, 1964.
  • 1951. The Logic of Liberty. University of Chicago Press. ISBN 0-226-67296-4
  • 1958. Personal Knowledge: Towards a Post-Critical Philosophy. University of Chicago Press. ISBN 0-226-67288-3
  • 1964. The Study of Man. University of Chicago Press.
  • 1966. The Tacit Dimension. University of Chicago Press. ISBN 0-226-67298-0 (2009 reprint)
  • 1969. Knowing and Being. Edited with an introduction by Marjorie Grene. University of Chicago Press.
  • 1975 (with Prosch, Harry). Meaning. Univ. of Chicago Press. ISBN 0-226-67294-8
  • 1997. Science, Economics and Philosophy: Selected Papers of Michael Polanyi. Edited with an introduction by R.T. Allen. New Brunswick NJ: Transaction Publishers.

Artikleid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Polanyi, Michael, 1962, "The Republic of Science: Its Political and Economic Theory," Minerva 1: 54–74. See artikkel on kättesaadav ka aadressil here.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]