Meediauuringud

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Meediauuringud on teadusharu, mis keskendub meedia (eelkõige massimeedia) sisule, ajaloole ja mõjudele. Meediauuringud toetuvad nii sotsiaal- kui ka humanitaarteadustele, tuginedes eelkõige kommunikatsioonile, massikommunikatsioonile ning kommunikatsiooniteadustele[1]. Meediauurijad võivad kasutada ka teooriaid ja meetodeid, mis lähtuvad kultuuriuuringutest, retoorikast (sh digitaalsest retoorikast), filosoofiast, kirjandusteooriast, psühholoogiast, politoloogiast, poliitilisest ökonoomiast, majandusteadusest, sotsioloogiast, antropoloogiast, kunstiajaloost ja –kriitikast, filmiteooriast, feministlikust teooriast ja informatsiooniteooriast[2].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Meediauuringud said alguse uurijate huvist meedia ja kultuuri omavaheliste suhete vastu 20ndatel ja 30ndatel aastatel, mil erinevad massimeedia vormid nagu raadio, ajalehed ja ajakirjad, hiljem ka televisioon, leidsid tee üha rohkemate inimeste kodudesse[3].

Meediauuringud on arenenud välja sotsioloogiast ja inglise keele teadusest. Thornhami ja O´ Sullivani järgi võtsid meediauuringud sotsioloogialt üle fookuse sotsiaalse tootmise ja tarbimise mustritele ning nende seosele võimu ja ideoloogiaga, lisaks empiirilised uurimisvõtted. Inglise keeleteadusest võeti üle rõhuasetus tekstianalüüsi oskustele ja meetoditele[4]. Sotsioloogid ei hinnanud esialgu meediauurijaid, uskudes, et nende uuritavad objektid ja nähtused ei ole piisavalt tõsised, et neile üldse tähelepanu pöörata (näiteks sotsioloogide huviorbiidis olid probleemid nagu kuritegevus, vaesus, rassisuhted ja perekondlikud probleemid) Sotsioloogide huviorbiiti kerkisid meedia ja ühiskonna vahelised suhted 1950.-1960. aastatel, mil hariduspsühholoogid näitasid üles üha suuremat muret televisiooni mõju suhtes lastele ja perekondlikele suhetele[5]. Viimase 50 aasta jooksul on meediauuringute teadusharu arenenud jõudsalt edasi – näiteks Nordenstreng väidab, et rohkem kui ükski teine akadeemiline teadusvaldkond (arvutiteadused ja biomeditsiin välja arvata)[6].

Meediauuringud Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis viiakse läbi mitmeid kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid meediauuringuid.

EU Kids Online[muuda | muuda lähteteksti]

EU Kids Online, mida finantseeris Euroopa Komisjoni programm Turvalisem Internet Pluss, püüdis suhestada online-riskid ja -võimalused laste argipraktikatega, puudutades teemasid nagu seksuaalse alatooniga ja vägivaldne sisu, kiusamine, internetisõltuvus ning turvalisus jututubades ja sotsiaalsetes võrgustikes, ning pöörates tähelepanu ka laste kogemustele mobiiltelefonidega.

Projekti jooksul (2009-2011) viidi läbi esindusliku valimiga originaaluurimus, milles küsitleti 9-16-aastaseid lapsi ja nende vanemaid 25 Euroopa riigis. Igas riigis koguti andmeid 1000 lapselt ja lapsevanemalt. Eesmärk oli jõuda rahvusvaheliselt võrreldavate tulemusteni, mis hõlmavad laste ja nende vanemate kogemusi online-tehnoloogiatega.

Ankeediküsimused puudutasid laste internetikasutust, digitaalset kirjaoskust, online-riskide tajumist ja nendega toimetulekut. Uurimistulemuste põhjal anti soovitusi laste internetiturvalisuse ja meediakirjaoskuse edendamiseks[7].

Mina. Maailm. Meedia[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 2002-2014 viidi Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis läbi uuringud "Mina. Maailm. Meedia", mis vaatleb Eesti ühiskonna infokäitumist ning kuidas meediakasutus ja kultuurisuhted on aja jooksul muutunud.

Meediauuringute läbiviijad Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti meediauuringuid viiakse läbi näiteks Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis. Eesti Rahvusringhäälingu uuringukeskus on 2007. aastal asutatud avalik-õigusliku ringhäälingu analüüsiüksus, mille peamiseks ülesandeks on pakkuda analüüside ja uuringute abil tuge rahvusringhäälingu tele- ja raadioprogrammidele. Samuti kogub uuringukeskus teavet televisiooni, raadio ja uue meedia arengu kohta Eestis. Rahvusringhäälingu meediauuringute osakonna juhataja on Andres Jõesaar. Igal aastal viib Eesti Rahvusringhääling koostöös mõne Eesti uuringufirmaga läbi esindusliku meediauuringu, kus osaleb umbes 1000 Eesti elanikku vanuses 15-74 aastat. Muuhulgas hindab uuring elanikkonna ootusi avalik-õiguslikule ringhäälingule, rahulolu ERR poolt pakutavate teenustega jms[8].

Kantar Emor viib läbi mitmeid meediauuringuid. Nende hulka kuuluvad brändiuuring; interneti uuring, meediapäeva uuring; trükimeedia loetavuse uuring; raadioauditooriumi päeviku-uuring; Eesti Teleauditooriumi Mõõdikuuring ning reklaamikulutuste uuring[9].

Meediauuringuid teeb ka Saar Poll uuringufirma.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Webster, Frank (1995). Theories of The Information Society. London: Routledge.
  2. Dayan, Daniel & Katz, Elihu (1992). Media Events. London, England: Harvard University Press.
  3. Boyd-Barrett, Oliver & Rantanen, Terhi (2002).
  4. Thornham, Sue & O´Sullivan, Tim (2004). Chasing the real: ‘Employability’ and the media studies curriculum. Media, Culture and Society, 26 (5), 717-736.
  5. McQuail, Denis (2010). McQuail's mass communication theory. New Delhi: Sage Publications.
  6. Nordenstreng, Kaarle (2011). Communication research has expanded phenomenally since the 1950s, but where has it taken us?
  7. Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut
  8. Rahvusringhäälingu koduleht
  9. Kantar Emor koduleht