Matmiskombestik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eelajaloolise matuse rekonstruktsioon

Matmiskombestik ehk matmiskombed ehk matusekombestik on mingile inimrühmale (nt muinaseestlastele) omane surnu ehk laiba erilise kohtlemisega seotud kommete kogum.

Arvatakse, et kindlad matmiskombed tekkisid koos religiooniga. Arheoloogilised uuringud on näidanud, et teatud matmiskombeid olid kasutusel juba ka neandertallastel 30 000–40 000 aastat tagasi.

Inimese surm on protsess, mille käigus saab sotsiaalsest persoonist surnukeha[1]. Matuserituaalid ei piirdu matmisprotsessiga, vaid moodustavad kompleksse uskumuste ja kommete süsteemi ehk surmakultuuri. Surmakultuur on surmaga seotud uskumuste ja käitumisviiside süntees, mis põhineb sotsiaalsetel lepingutel[2]

Matuserituaalid täidavad mitut eesmärki: aitavad toime tulla leinaga, eemaldada kehtiva normi kohaselt surnukeha ja taastada kogukonna sotsiaalne kord. Kirjaeelse ühiskonna surmakultuuri ja selle muutumise kohta ei ole sõnalist infot, aga oletusvõimalust pakub arheoloogia, mis uurib praktikate materiaalseid jälgi: surnu säilmeid, hauda kaasa pandud esemeid ning surnut vahetult ümbritsevaid haua- või kalmekonstruktsioone. Pelgalt säilmete järgi on võimatu öelda, miks on konkreetsed matuserituaalid valiti, selleks võisid olla näiteks kadunu seisus, sugu, vanus, staatus, surnukeha füüsiline seisund, või ka ühiskonna sotsiaalne organiseeritus, keskkond, moraalinormid, religioon ja müüdid, ettekujutus surmajärgsest elust.[1]

Matusekombestiku jäljed arheoloogias[muuda | muuda lähteteksti]

Maapõuest pärit leidude järgi jõudsid inimesed Eesti aladele umbes 8900 eKr, aga vahemikust 8900–6500 eKr pole inimsäilmeid leitud. Ajavahemikust 6500–2600 eKr on Eesti aladelt teada 18 matmispaika, kokku alla 200 inimese säilmetega. Kõige vanemad matused pärinevad Narva Joaoru asulast (~6500 eKr).[1] Matmisviise oli mitu, valdav oli laibamatus. Hauad paiknesid peamiselt asulate territooriumil, mis näitab elavate tugevat sidet surnutega. Elu ja surm ei olnud selgelt eristatud. Kirstus matmine oli leidude põhjal Eestis tuntud juba nooremal rauaajal, kuid üldlevinuks muutus see alles keskajal, mida tunnistavad rohked kirstunaelte leiud 16.–17. sajandi külakalmetest. Võimalik, et varem on surnuid maetud lautsiga või surnuraamiga. Vanimat tüüpi kirstuks on aga arvatavasti olnud ühest puust õõnestatud künakirst[3]. Eesti alal püsisid matmiskombestiku arhailised jooned muust Euroopast kauem, ristiusustamise järgselt jätkus külade ja talude juures olevate külakalmistute kasutamine kirikukalmistutega paralleelselt. Paljud külakalmistud on kultuurmaastiku harimise või teetööde tõttu kahjustunud või hävinud, kuid leidude põhjal on arheoloogidel üsna hea pilt tollastest matusekommetest[4]. Põhjalikuma muutuse senistes tavades ja elustiilis tõi 19. sajandi teine pool.

Matusekombestik rahvakultuuris[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevate ajajärkude uskumuste tavade vaheldumine ja põimumine on kujundanud keerulise rituaalide kogumi, mis algab juba surma ootusega. Raskesti haigete paranemislootuseta inimeste juurde kutsuti pere- ja kogukonnaliikmed suretama, inimest ei tohtinud lasta üksinda surra. Haiget tuli julgustada, tema soovid ära kuulata ja täita, sest kardeti vastasel korral surnut kodus käima hakkavat. Surm saabus hinge lahkumisega kehast, sellest hetkest tuli täita nõudeid, et surnu saaks korralikult teispoolsusesse minna ja sugulased rahulikult edasi elada. Surnul tuli sulgeda suu ja silmad, et vältida järgmist surma – uskumus, et surnu valib endale järgneja. Suu kaudu võis laiba sisse tungida vanakurat. Peegel kaeti kinni vältimaks surma peegelduse jäädvustumist majja. Uuem komme on kella seiskamine pärast surma.

Surnukeha tuli pärast surma korralikult puhtaks pesta, traditsiooniliselt pesid naised naisi ja mehed mehi. Pesemisjärgselt riietati surnukeha suririietesse, milleks olid uued kasutamata kleit, särk, püksid, jalga käisid villased sukad. Pestud ja rõivastatud surnukeha asetati selili, käed rinnal risti lautsile. Teda hoiti kodus külmas ruumis kolm päeva. Hädavajaduse tõttu ja eriolukordades (näiteks kuum ilm) võidi kiiremini matta. Surnukeha ei tohtinud jätta lautsil valveta, kardeti vanakuradit laipa varastavat või sinna sisse pugevat. Usuti ka, et kui surnukehaga samas majas magada, võib surnu hing magaja hinge endaga kaasa viia. Surnuvalvamise komme on hääbunud, varasematel aegadel oldi igal matuse-eelsel ööl põleva tulega üleval.

Kirstupanek toimus kas õhtul enne matusepäeva või veelgi varem. Ametliku talituse läbiviimiseks kutsuti kirikuõpetaja. Jälgiti hoolega surnukeha seisundit, et selle järgi perekonnaliikmete võimalikku peatset suremist ennustada. Kirstupanusteks on varasemal ajal pandud palveraamat, nuga, raha. Tänapäevalgi teatakse kommet viinameestele pudel kirstu panna, puhas taskurätt ja kamm on panustena samuti tuttavad. Rahvapärimus peab kirstupanuse põhjuseks hirmu surnu kodus käimise ees.

Matustele tuli terve küla. Kirstu toast viimisel tuli järgida tõrjemaagilisi rituaale, et vältida surnu kodus kummitamas käima hakkamist. Surnukeha tuli majast viia jalad ees ja samamoodi vankrile asetada, et teda koduteelt eksitada. Naasmise tõrjumiseks löödi raudnael lävepakku. Kirstu majast väljaviimise järel oli tarvis kodu surmast puhastada, põrandad pühkida ja tuld teha. Matuserongkäigu ja -tseremoonia ajal jälgiti märke, mis võisid järgmist surnut ennustada.

Haua kaevasid pereliikmed eelmisel päeval ning neile tuli töö eest tasu anda, et nad haigeks ei jääks. Ka kirikusse või haua juurde kanti surnut jalad ees. Enne matmist avati kirstukaas, et kontrollida, kas surnu pole toomisega külili kukkunud. Valesti matmise korral kardeti surnu koju pöördumist.

Matustele järgnes peielaud, mida tavaliselt peeti lahkunu kodus. Surnu heaks ohverdati mõni koduloom, et tema hing rahu saaks ega hakkaks hiljem kodus käima karjale halba tegemas. Peied tähistasid surnu liitmist surnutemaailmaga, tema hirmutav võim elavate üle oli möödas, nüüdsest pidid leinajad olema heatahtlikud, meenutama lahkunut ainult hea sõnaga.

Tänapäevased matusekombed[muuda | muuda lähteteksti]

Matused pole tänapäeval tervet kogukonda puudutavad sündmused, need pole enam nii avalikud. Lapsi ei võeta tihtipeale matustele kaasa, mistõttu jääb vähemaks neid, kes vanu kombeid edasi kannavad. Surm ei ole enam igapäevaelu osa, vaid seda peetakse enamasti hirmutavaks ja võõraks.[5][6] Nüüdisaega iseloomustab võimaluste paljusus, lisaks kirstumatusele domineerib urnimatus, on ka teisi tuhaga ümber käimise viise[7]. Mitmed vanad kombed on endiselt kasutusel, kuigi nende tekkelugu enamasti ei teata. Matuste korraldamisega tegelevad suures osas matusebürood, kes pakuvad ka tuge ja käitumisjuhiseid.[8] Kombed muutuvad järk-järgult vastavalt nende tähtsuse kadumisele, uskumussüsteemi teisenemisele, välistele mõjudele, pikkadele vahemaadele seoses välisriikides elamisega, elustiilile ja erioludele. Näiteks sundis koroonapandeemia mõnel juhul ära jätma tubaseid peielaudu.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Tõrv, Mari. "Praktikate püsivus: arheoloogi pilk aastatuhandete tagusele surmakultuurile Eesti alal". Riigikogu Toimetised 2016/34, 2016.
  2. Ristolainen, Tiia. 2004. Aspekte surmakultuuri muutustest Eestis. Dissertationes Folkloristicae Universitatis Tartuensis 4. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
  3. Lang, Merike. "Matusekommetest Kirde-Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi algul". Mäetagused, 25, 77−102, 2004.
  4. Valk, Heiki. "Lõuna-Eesti XIII - XVII/XVIII sajandi külakalmistud rahvatraditsioonis ja uskumustes". Rahvausund tänapäeval, 1995.
  5. Hunt, Jaanika. "Surmakujutelmadest tänapäeval". Tartu Ülikool, bakalaureusetöö, 2007.
  6. Hunt, Jaanika. "Meedia surmakultuuri suundumuste suunajana 20./21. sajandi vahetuse Eestis". Tartu Ülikool, magistritöö, 2009.
  7. Aljas, Triin. "9 alternatiivi matmisele: loe, mida saab tuhastatud inimesest teha". Postimees, 10. juuni 2016.
  8. "Matuse traditsioonid ja kombed". Matusebüroo.ee.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kulmar, Tarmo. 1992a. Eesti muinasusundi hingefenomenoloogiast I. Animism ja preanimism. Akadeemia 7, 1379–1392
  • Kulmar, Tarmo 1992b. Eesti muinasusundi hingefenomenoloogiast II: Hingekujutelmad Eesti muinasusundi vanimates kihistustes. Akadeemia 8, 1601–1620
  • Lang, Merike. 2004. Matusekommetest Kirde-Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi algul. Mäetagused 25. Tartu
  • Loorits, Oskar. 1990. Eesti rahvausundi maailmavaade. Tallinn: Perioodika
  • Manninen, Ilmari 1924a. Rahvateaduslikud küsimuskavad III: Matmiskombed. Eesti Kirjandus 4, lk 173–176.
  • Manninen, Ilmari 1924b. Setude matusekommetest. Eesti Keel III, lk 10–19.
  • Moora, Aliise 1976. Tavandi- ja peotoitudest eesti külas. Etnograafiamuuseumi aastaraamat 29. Tallinn: Valgus, lk 47–100. Paulson, Ivar 19
  • Mikkor, Marika. 2004a. Muutuvast matusekombestikust Eestis . Akadeemia 11, lk 2525 – 2559
  • Raadla, Amanda 1939. Eesti matusekommete ülevaade. Seminaritöö. Tartu: Tartu Ülikool. Käsikiri Eesti Rahvaluule Arhiivis.
  • Reiman, Helmi 1915. Eestlaste matusekombed. Villem Reiman (toim). Eesti Kultura IV. “Postimehe” kirjakogu 1: Tartu, lk 123–163.
  • Ristolainen, Tiia. 2004. Aspekte surmakultuuri muutustest Eestis. Dissertationes Folkloristicae Universitatis Tartuensis 4. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
  • Ristolainen, Tiia. 2004. Surmakultuuri suundumused Eestis: Surmaended. Mäetagused 25. Tartu
  • Torp-Kõivupuu, Marju. 2003. Surmakultuuri muutumine ajas: ajaloolise Võrumaa matusekombestiku näitel. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjastus
  • Tõrv, Mari. 2016. Persistent Practices. A Multi-Disciplinary Study of Hunter-Gatherer Mortuary Remains from c. 6500–2600 cal. BC, Estonia. Doktoritöö, Tartu Ülikool. Tartu Ülikooli Kirjastus.
  • Valk, Heiki. 1995. Lõuna-Eesti XIII - XVII/XVIII sajandi külakalmistud rahvatraditsioonis ja uskumustes. Rahvausund tänapäeval. Tartu: Eesti Keele Instituut
  • Viluoja, Eha. Surmakujutelmast eesti rahvauskumustes: Kodukäija tõrje. Diplomitöö, 1971. Käsikiri: Tartu Riikliku Ülikooli eesti kirjanduse ja rahvaluule kateeder.