Majavamm

Allikas: Vikipeedia
Majavamm
Majavamm (Serpula lacrymans)
Majavamm (Serpula lacrymans)
Taksonoomia
Riik Seened Fungi
Hõimkond Kandseened Basidiomycota
Klass Agaricomycotina
Alamklass Agaricomycetidae
Selts Puravikulaadsed Boletales
Sugukond Vammilised Serpulaceae
Perekond Vamm Serpula
Liik S. lacrymans
Ladinakeelne nimetus
Serpula lacrymans
(Wulfen) P.Karst. (1884)
Sünonüümid

Boletus lacrymans Wulfen (1781)
Merulius destruens Pers. (1801)
Merulius lacrymans (Wulfen) Schumach. (1803)
Serpula destruens (Pers.) Gray (1821)
Xylomyzon destruens (Pers.) Pers. (1825)
Gyrophana lacrymans (Wulfen) Pat. (1900)

Kahjustunud sein viljakehadega
Tala mütseeliga

Majavamm (Serpula lacrymans) on kandseente hõimkonda kuuluv liik seeni. Kõige enam on ta tuntud pruunmädaniku põhjustajana puitkonstruktsioonidel.

Kirjeldus ja taksonoomia[muuda | muuda lähteteksti]

Esimest korda kirjeldas liiki Franz Xaver von Wulfen kui Boletus lacrymans aastal 1781. Aastal 1884 tõstis Petter Karsten liigi ümber Serpula perekonda.[1][2]

Majavammi viljakehad on liibuvalt vastu puitpinda, 2–20 mm paksud ja kuni 1 m diameetriga. Noorelt valge, vananedes pruun.[3]

Viljakehade järgi on majavamm saanud ladinakeelse nime: serpula tähendab roomavat, mis viitab näiliselt roomavale viljakehale; lacrymans tähendab nutmist, pisaraid, mis viitab majavammi võimele transportida vett lagundatavasse puitu vahel kuni hallituskoha tilkuma hakkamiseni.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Majavammi või tema alamliike võib leida sisetingimustest üle maailma, haruldane on ta aga looduses. Majavammi on kogutud Himaalajast, Põhja-Californiast, Tšehhist.[4]

Serpula lacrymans’i evolutsiooniline päritolu pole veel kindel. Esialgselt arvati, et S. lacrymans on arenenud välja metsikult kasvavast Himaalajast pärit iidsest Serpula himantioides (Metsvamm) liigist, kuid uuemate uuringute põhjal on nad monofüleetilised sõsarliigid.[4] ITS nrDNA, beeta-tubuliini (tub) ja translatsiooni elongatsioonifaktori (efa) 1a geenide fülogeneetiline analüüs näitas, et majavammil esineb kaks peamist alamgruppi või varianti: "Domesticus" (või lihtsalt S. lacrymans) ja "Shastensis".[5] "Shastensis" on mitteagressiivne, Põhja-California looduses (Mount Shasta jalamil) esinev majavammi variant, mis on rohkem levinud looduses ja ei kasva edukalt majastruktuuridel. Kosmopoliitse levikuga agressiivne "Domesticus" variant on aga tüüpiline majakahjur, mis on pärit arvatavasti Kesk-Aasiast. "Domesticuse" variandi geneetilised proovid erinevatest maailmajagudest näitavad ka seda, et liigi sees toimub väga väikene varieerumine, mis viitab hiljutisele kiirele levikule inimeste vahendusel.[6][7]

Kasvukeskond[muuda | muuda lähteteksti]

Majavamm kasvab peamiselt sisetingimustes, kuival puidul. Optimaalne kasvutemperatuur on 18–20 °C ja ellu suudab jääda temperatuurivahemikus −2...+28 °C. Soojust seen ei talu ja seetõttu pole ta ka troopikas levinud. Valguse ja hapniku olemasolu kiirendab seene kasvu, kuid ei ole teada kui palju. Kasvusubstraadi (puidu) niiskusprotsent on ideaalsetes tingimustes 20–30% (kuid mitte üle 55%), suudab kasvada ka väikesema veesisaldusega puidul, transportides iseloomulike risomorfsete seeneväätide abil vett juurde. Seen vajab lisaks orgaanilistele ainetele ka anorgaanilisi, see on põhjus, miks võib majavamm ka levida üle krohvi, kipsplaadi, telliste või metalli. Optimaalsetes tingimustes võib S. lacrymans kasvada kuni 8 cm päevas. Looduses kasvab ta jahedamas niiskes kliimas, peamiselt okasmetsades langenud puutüvedel ja maapinnal, kuid spetsiifiliste vajaduste tõttu kasvab välitingimustes harva. Eestis teda metsikult ei leia.[3][4]

Niiskus, õhu liikumine, puhtus ja ehitusmaterjalide kvaliteet on olulised tingimused, mida tuleb jälgida maja ehitamisel. Ebasoodsates tingimustes võivad eosed olla pikka aega idanemata. Tihti on seene vohamise põhjuseks veeavarii, lekkiv katus või katkised veerennid. Teiseks levinud põhjuseks Eesti kliimas on vee kondenseerumine ehitusmaterjalide pinnale, tihti keldrite seinte pinnal või pakettakende raamide ümbruses. Kolmandaks suurendab õhuniiskust elanike tegevusest tekkiv niiskus, näiteks pidev riiete kuivatamine umbses ruumis või vannitoa aur. Kogunenud mustus on samuti riski suurendavaks faktoriks, kogunenud eosed ja orgaanilised ained on heaks kasvupinnaks kõigile eluvormidele. Kipsplaadi kasutus niisketes tubades on eriti soodsaks kasvupinnaks majavammile – seen saab sealt palju vajalikke mineraalaineid ja niiske kipsplaat on piisavalt pehme, et seeneniidistik saaks sealt kergelt läbi kasvada. Lisaks veel on kipsplaadi kattepind tavaliselt tselluloosirikkast materjalist.[3][8][9]

Genoom[muuda | muuda lähteteksti]

Kolm liini S.lacrymans’i on sekveneeritud ja on saadaval, kaks neist harilik majavamm ja üks "Shastensis" variandist. S. Lacrymans S7.9 (v2.0) genoomi pikkus on 42.73 Mbp ja eeldatavalt 12789 geeni. S. Lacrymans S7.3 (v2.0) genoom sisaldab 47 Mbp ja 14495 geeni. "Shastensis" varianti genoom SHA21-2 (v1.0) sisaldab 45.98 Mbp ja 13805 geeni.[10]

Mõju inimasustustele[muuda | muuda lähteteksti]

Parasvöötme kliimas asuvad puitmajad ja keldrid on majavammile täiuslikuks kasvukeskkonnaks jaheduse, niiskuse ja stabiilsete olude tõttu. Kiire kasv, kerge eoseline levik ja konkurentide puudumine teevad S. lacrymans’ist kõige suurema puitkonstruktsioonide kahjustaja maailmas.[9]

Majaseen võib põhjustada majas elavatel inimestel tervisehäireid alates valust kurgus, köhast, peapööritusest, nohust kuni immuunsüsteemihäireteni. Teada on, et kõrge eoste või mükotoksiinide hulk keskkonnas muudab inimesed tundlikuks ka teiste seeneliikidega kokkupuutumisel. Sekundaarsete laguproduktide kõrvalt toodavad hallitusseened antibiootilisi aromaatseid ühendeid, mis võivad esile kutsuda ägedamaid allergilisi reaktsioone ka mitteallergikutel.[8]

Majavamm on kuiva pruunmädaniku tekitaja ehk ta lagundab puidust tselluloosi ja hemitselluloosi. Hemitselluloosi lagundamisel tekib vesinikperoksiid H2O2, mis aitab lõhkuda tselluloosi. Vesinikperoksiid imbub ka hüüfidest kaugemale ja põhjustab lagunemist kogu materjalis, mitte ainult seene vahetus läheduses. Tselluloos on puidu peamine strukturaalne aine, moodustades koos hemitselluloosiga kuivmassist ligi poole. Pruunmädaniku tagajärjel kaob ära puidust peamine strukturaalne tugiaine ja konstruktsioonina ei suuda enam puutalad kanda raskusi. Sellest tuleb ka pruunmädaniku nimetus – kergesti lagunevast pruuni värvi kuubikulisest puidupurust, mis jääb peale tselluloosi lagundamist alles (peamiselt ligniini ja teiste ainete kogu).[11]

Seenetõrje[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu kõik seened, levitab S.lacrymans ka hulganisti spoore ja tema keha ei piirdu ainult nähtava viljakehaga, vaid sisaldab ka tunduvalt suuremat krüptilist seenevõrgustikku puidu sees. Need omadused teevad majavammi tõrjumise ehitistest keeruliseks, hallitanud puidutüki välja lõikamisest alati ei piisa. Seene eemaldamiseks kasutatakse mitut viisi:

  • Mehaaniline tõrje – hallitanud ehituskonstruktsioonide väljalõikamine.
  • Keemiline tõrje – mitmete fungitsiidsete kemikaalide kasutamine, nt. booril (Boracol 10-2Bd, Boracol Special) ja dioolidel põhinevad mürgid või 3-jodo-2-propünüül-butüülkarbamaat (I.P.B.C.) jt.
  • Termiline tõrje – Taanis katsetatud meetodi järgi ehitatakse maja või nakatunud osa ümber telk ja köetakse seda ruumi 40 °C ja temperatuuri hoitakse 24 h. Lihtsam viis on leeklambiga ala kuumutada, kuid see meetod on samuti ohtlikum ja kuumutab ainult pinnapealselt.[3][4][9]

Hiljutised uuringud on näidanud, et maaseen Trichoderma on võimeline peatama majavammi leviku. Küll aga pole kindel Trichoderma efektiivsus majavammi hävitamisel.[12]

Enne tõrjet aga on soovitatav ennetada majavammi levikut niiskuse kogunemise vältimise, piisava õhutamise ja veetõkete kasutamisega. Üldised puidukaitsevahendid ei ole efektiivsed hallitusseente tõrjeks, selleks tuleb kasutada spetsiaalseid fungitsiide.[9]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Serpula lacrymans (Wulfen) P. Karst. 1884". Kasutatud 31.10.17.
  2. "ITIS Species Catalogue of Life". Kasutatud 31.10.2017.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Kalle Pilt. "Hariliku majavammi areng ning leviku põhjused. Juuni 2005. Eesti Mükoloogia Uuringutekeskus SA". Kasutatud 31.10.2017.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 J.W. Palfreyman. "The Domestic Dry Rot Fungus, Serpula lacrymans, its natural origins and biological control.". Ariadne workshop, 2001.
  5. Kauserud H; Högberg N; Knudsen H; Elborne SA; Schumacher T.. ""Molecular phylogenetics suggest a North American link between the anthropogenic dry rot fungus Serpula lacrymans and its wild relative S. himantioides".". Molecular Ecology. 13 (10): 3137–3146. PMID 15367126. doi:10.1111/j.1365-294X.2004.02307.x., 2004. Kasutatud 31.10.2017.
  6. Ingeborg Bjorvand Engh. ""Evolution of the dry rot fungus Serpula lacrymans and its allies."". University of Oslo, 2010. Kasutatud 31.10.2017.
  7. Kauserud H; Svegården IB; Saetre GP; Knudsen H; Stensrud Ø; Schmidt O; Doi S; Sugiyama T; Högberg N. ""Asian origin and rapid global spread of the destructive dry rot fungus Serpula lacrymans".". Molecular Ecology, August 2007. Kasutatud 31.10.2017.
  8. 8,0 8,1 "Haige maja sündroom. Hallitusseen tuleb majast välja ajada.". 15.09.2017, 13:26. Kasutatud 30.11.17.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 Kalle Pilt. ""Harilik majavamm – puidu suurim vaenlane hoonetes"". Äripäev, 05.06.2006. Kasutatud 31.10.2017.
  10. "JGI MycoCosm". Kasutatud 31.10.2017.
  11. Anne-Christine Ritschkoff. "Decay mechanisms of brown-rot fungi". VTT Publications, 1996. Kasutatud 18.12.2017.
  12. E. M. Phillips-Laing / H. J. Staines / J. W. Palfreyman. ""The Isolation of Specific Bio-Control Agents for the Dry Rot Fungus Serpula Lacrymans"". International Journal of the Biology, Chemistry, Physics, and Technology of Wood, 01.06.2006. Kasutatud 31.10.2017.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]