Maasikvaarikas

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Maasikvaarikas (Rubus illecebrosus) on roosõieliste sugukonda muraka perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.

Maasikvaarikas
Rubus illecebrosus (Montage s2).jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Roosilaadsed Rosales
Sugukond Roosõielised Rosaceae
Perekond Murakas Rubus
Liik Maasikvaarikas
Binaarne nimetus
Rubus illecebrosus
Focke 1899
Maasikvaarika koguvili.


Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Liik pärineb Jaapani läänepoolsest osast. Sissetoodud Euroopasse[1], Kanadasse ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse.[2][3]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis kasvab taim kuni 50 cm kõrguseks. Taime liitlehed koosnevad 5-9 lehekesest, mille leheservad on hambulised. Lehevarred ning -rootsud on kaetud ogadega. Õied on valged, kuni 4 cm läbimõõduga. Viljade valmimise periood algab augustist, kuid õitsemine ja viljumine võib kesta kuni sügiskülmadeni. Taime vilja nimetatakse koguviljaks, mis koosneb 50-100 osaviljast, millest iga sees on üksainus seeme. Nagu ka vaarikal, nii eraldub ka maasikvaarika vili korjamisel õiepõhjast. Umbes 7-10 päeva pärast viljade värvumist omandavad need õige maitse. Maasikvaarika vili on läikivpunane ning umbes 3 cm läbimõõduga, selle maitse on mahe ning mahlane.[1] Taim levib juurevõsudega. [4]

Kasvatamine[muuda | muuda lähteteksti]

Taime hakati kasvatama 19. sajandi keskpaigas.[1]

Kasvunõuded[muuda | muuda lähteteksti]

Kasvukoht peaks olema päikeseline, kuid taimed võivad kasvada ka varjus. Samas on varjus kasvades taimel madalam saagikus ning kehvem maitse. Taim kasvab hästi nii kergematel kui raskematel muldadel, mullareaktsioon peaks jääma vahemikku 6,5-7,5. Taim on põuatundlik, kuid ei sobi kasvama ka liigniiskesse kasvukohta.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kulinaarias[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna maasikvaarika värsked viljad võivad maitse poolest magedad tunduda, siis valmistatakse viljadest hoidiseid, nii tulevad maitsenüansid paremini esile. Viljadest saab valmistada mahla, veini jms. [1]

Iluaianduses[muuda | muuda lähteteksti]

Kuid maasikvaarikat võib kasvatada ka ilutaimena, sest tegemist on hea pinnakattetaimega. Samuti sobivad nad tugeva juuresüsteemi tõttu erosioonitundlike kallakute katmiseks. Soojemates maades kasvatatakse maasikvaarika hekke, mis võivad kasvada kuni 1 m kõrguseks. [1]

Ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]

Maasikvaarika vilju on kasutatud rahvameditsiinis seedeprobleemide, hingamisteede, neeruhaiguste ja depressiooni raviks.[1]

Paljundamine[muuda | muuda lähteteksti]

Taimi paljundatakse seemnete, haljaspistikute ja lookvõrsikutega ning jagamise teel.[1]

Marjade biokeemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Maasikvaarika viljade keskmine suhkrusisaldus on 13%. Neis leidub ka antioksüdatiivseid aineid nagu antotsüanidiine, pelargonidiini ja tsüanidiin-3-glükosiidi.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Marge Starast. "Mis maitse on maasikvaarikal? Marja kasulikud tervistavad omadused". Kodus. Vaadatud 17.03.2020.
  2. "Rubus illecebrosus". County-level distribution map from the North American Plant Atlas (NAPA). Biota of North America Program (BONAP). 2014.
  3. Hokche, O., P. E. Berry & O. Huber. (eds.) 2008. Nuevo Catálogo de la Flora Vascular de Venezuela 1–859. Fundación Instituto Botánico de Venezuela, Caracas
  4. Taavi Alas. "Sõstik, vampel, pampel". Maa Elu, 29.06.2017. Vaadatud 18.03.2020.