Mālpilsi mõis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Mālpilsi mõisa peahoone.

Mālpilsi mõis (Mālpils muiža) on mõis Lätis Mālpilsi piirkonnas Mālpilsis. Saksa keeles Lemburg.

Mālpilsi mõis kasvas välja Mālpilsi ordulinnusest. 1625 annetas rootsi kuningas Gustav II Adolf ordulinnuse koos linnuselääniga hilisemale Ingeri ja Liivimaa kindralkubernerile ooberst Nils Assersson Mannersköldile. Tollal kuulusid linnuse juurde veel Mūru (Muremoise, Rodenhof), Dravantase (Drewenshof) ja Žiburtu (Sieburt, Siebertmoise) mõisad. Vaatamata sellele, et Lemburi linnus oli purustatud, püstitati sinna puidust mõisahooned ja mõisakeskus tegutses seal kuni XVIII sajandi keskpaigani, kui ehitati uus härrastemaja.

1638. aasta adramaarevisjonis on öeldud, et poola ajal moodustas Lemburi staarostkonna ning viimase staarosti nimi olnud Ostrovski. Veel on kirjas, et linnuse juurde kuulub 3 mõisat, 3 kõrtsi, 2 veskit jne. 1680ndate reduktsiooniga võeti Lemburi (Mālpilsi) mõis tagasi Rootsi riigile. Ilmselt Põhjasõja järel 17001721 Lemburi linnuse territoorium hüljati.

1753 andis vene keisrinna Jelizaveta Petrovna valduse polkovnik Melgunovi naisele proua von Straussile. XVIII sajandi teisel poolel läks mõis Taubede valdusesse. 1782 on August Wilhelm Hupel kirjeldanud Lemburit, kui mõisat, kus palju ilusaid kivist hooneid silma rõõmustavad. 1820 ostab valduse oksjonil maanõunik Friedrich von Grote, tema suguvõsa kätte jääb mõis kuni võõrandamiseni aastal 1920.

1760 ehitas parun Gustav Wilhelm von Taube mõisale u 1 km kaugusele ordulinnusest loode poole uue härrastemaja. Vanu linnusevaremeid lammutati arvatavasti ehitusmaterjaliks. Klassitsistlik peahoone ehitati aastal 1911 Wilhelm Bockslaffi projekti kohaselt ümber. Pärast võõrandamist asus hoones algul algkool, seejärel kuulus see Läti erusõjaväelaste ühendusele, aga aastast 1935 oli see eravalduses. Nõukogude ajal oli seal algul maaparandajate kool, seejärel sovhoosi keskus, aastast 1966 aga muuseum. Pärast Läti taasiseseisvumist tagastati hoone õigusjärgsele omanikule ja sellest ajast saati on see olnud eravalduses. Aastal 2008 lõpetati hoone restaureerimine. Tänapäeval on hoones restoran ja võõrastemaja.

Mõisakompleksi juurde kuulub veel park. Selle pindala on 24 hektarit. Park on rajatud terrassidele, seda liigendavad tiigid. Keskse osa pargist moodustab õunaaed, pargi ümber on maakividest müür. Pargis kasvab mitmeid eksootilisi puuliike, nende seas läänepärn, torkav kuusk, hõbevaher, hall pähklipuu. Pargis asub Gustav Wilhelm von Taube mälestusmärk.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]