Mine sisu juurde

Mālmuiža mõis

Allikas: Vikipeedia
Mālmuiža mõis 1904. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Walkschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1904). Mõisa valdused on kaardil tähistatud numbriga 104

Mālmuiža mõis (saksa keeles Mahlenhof) oli rüütlimõis Liivimaal Valga kreisis Velēna kihelkonnas. Praeguse haldusjaotuse järgi asub mõisakompleks Läti Gulbene piirkonnas Lejasciemsi vallas Mālmuiža külas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mālmuiža oli varem koos Sinole mõisaga Riia peapiiskopi valdus. Peapiiskop Henning Scharpenberg läänistas need maad 1429. aastal Peter von Tiesenhausenile. Aastal 1510 sai need mõisad endale Kersten von Rosen. George von Roseni surma järel abiellus tema lesk Fromhold Patkuliga, kes aastal 1627 mõisad Hans Brinckenile pantis. Mõisate reduktsiooni käigus läksid need riigi valdusse. George von Rosenil oli aga kaks last, poeg Reinhold ja tütar Gertrude. Reinhold oli end sidunud Vigala mõisniku Otto Uexkülliga, nii läänistati mõisad aastal 1678 Gertrude abikaasale Gustav von Mengdenile.[1]

Sinole mõisaga jäi Mālmuiža seotuks 1803. aastani, mil see viimasest eraldati ja varajagamislepinguga vabahärra Ernst Reinhold von Mengdenile siirdus. Viimane pantis mõisa 1818. aastal Bergidele, kes selle kahe aasta pärast päriseks said. 1863. aastal ostis mõisa Magnus von Bergi tütar Pauline Ceumern.[2] Ceumernid olid mõisa omanikud 1906. aastani. Viimane omanik oli aastatel 1906−1920 krahv Paul Karl Georg Sievers (1872−1945) Vara mõisast, kellelt see maareformi käigus võõrandati.

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 3 ja 15/16 adramaad, sellele allus 208 mees- ja 255 naishinge.[3]

Aastal 1640 oli mõisa suurus (koos Sinole mõisaga) 3 ja 1/4 adramaad. Aastail 1688 ja 1734 oli mõisate suurus kuus adramaad. Aastal 1757 oli mõisa suurus 3 ja 15/16 adramaad, aastal 1823 aga kuus adramaad.[4] Ka aastal 1832 oli adramaid kuus, aastal 1881 oli neid aga 3 ja 43/80, lisaks allus mõisale 3 ja 31/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.[5]

Karjamõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1816 kuulus mõisale kaks karjamõisa: Magazinshof ja Sikšņi (Webershof, hiljem Vaucluse). Viimane jäi Koivaliina kihelkonna aladele.[6] Hiljem oli see iseseisev rüütlimõis.

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa häärber 2000. aastal

Mõisa hooned (ait, häärber) on arhitektuurimälestistena kaitse all.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 245.
  2. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 417.
  3. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 277.
  4. Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 242.
  5. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 412.
  6. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 278.
  7. http://mantojums.lv/lv/piemineklu-saraksts/?t=Lejasciema+pagasts&region=0&group=2&type=0