Mine sisu juurde

Märjamaa kirikumõis

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib Märjamaa kihelkonna kirikumõisast; Märjamaa kihelkonna rüütlimõisa kohta vaata artiklit Vana-Märjamaa mõis; Märjamaa kihelkonna Vana-Kasti kõrvalmõisa kohta vaata artiklit Uue-Märjamaa mõis

Märjamaa kirikumõis
Pastorat Merjama
Märjamaa pastoraat aastal 1943.
Asukoht Märjamaa alev
Piirkond Märjamaa vald
Koordinaadid 58° 54′ 48″ N, 24° 25′ 48″ E
Pindala 27 tiinu 1843 ruutjalga
Uurimine ja seisund
Seisund Lammutatud (2010-2011)

Märjamaa kirikumõis (saksa keeles Pastorat Merjama) oli kirikumõis Märjamaa kihelkonnas Läänemaal.[1]

Tegemist oli pindalalt kõige väiksema kirikumõisaga Eestis[2] - 1913. aasta seisuga kuulus mõisale vaid 27 tiinu ja 1843 ruutjalga maad.[3]

Märjamaa Maarja kiriku puidust eelkäija rajati kaubateede ristumiskohale tõenäoliselt juba 13. sajandil. Sama aja paiku loodi ka Märjamaa kirikukihelkond.[4]

Saare-Lääne piiskopkonna loomisel aastal 1228, loovutas piiskop Gottfried kolmandiku oma piiskopkonna saartest Mõõgavendade ordule - pärast Mõõgavendade ordu laialisaatmist aastal 1236 läksid need alad Saksa ordu Liivimaa harule ehk Liivi ordule. Otsides sõjalist abi vasallide vastu, lubas Saare-Lääne piiskop Heinrich I Liivi ordule 1238. aastal 50-adramaalise maa-ala Läänemaal, täpsemini Märjamaa kihelkonnas asuva Sõtke küla (saksa keeles Söttküll) ümbruses, kuhu rajati Sõtke ordumõis. Sellele maa-alale, mis läks Liivi ordule kas juba 1238. aastal või alles ühe 1268. aasta lepinguga, jäi arvatavasti ka Märjamaa. 1242. aastal sai Liivi ordu lisaks veel ka pool Lihula linnusest ning kolm mõisa; seejärel loodi Läänemaal asuvatest orduvaldustest Lihula komtuurkond, mille juurde kuulus ka Sõtke ametkond. Sõtke ametkond oli ümbritsetud Saare-Lääne piiskopkonna vasallide linnustega (Kasti, Lümandu, Velise, Vigala, jm.), mis tingis Märjamaa kiriku väljaehitamist keskaegse Lääne-Eesti tugevaimaks kindluskirikuks.[4]

Märjamaa kirikumõisast sellest ajast (säilinud) teateid pole.

Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika“ põhjal rüüstasid Moskva tsaaririigi sõdurid 29. juulil 1574 Märjamaa kirikut - kiriku uksed lasti suurtükitulega lahti ning kogu sinna varju veetud varandus veeti ära. Russow Märjamaad rohkem ei maini, kuid arvata on, et Märjamaad rüüstati Liivi sõja aegu veel enam kui eelnenud kirjelduses, kuna 1597. aastast on teada, et Märjamaa kirik seisis selleks ajaks juba mitu aastat ilma katuseta ning pastoraat oli üldse puudu.

Visitatsiooniprotokollide põhjal oli Märjamaa kirikule 1627. aastaks puidust katus peale ehitatud, kuid tema võlvid ähvardasid iga hetk kokku variseda. Kirikutorn oli kiivrita ning neljast aknast oli avatud vaid üks. Kirikul olnud vanasti mõis olnud, kuid see olnud venelastele läänistatud ning vaid 0,5 adramaad kirikumõisa maadest kuuluvat veel kirikule; kirikumõisa maad olnud harimata ja asustamata.[5]

1641. aasta visitatsiooni ajal oli Märjamaa kirik endiselt armutus seisus; mitte kusagil mujal poldud visitatsiooni ajal sedavõrd remonti vajavat pastoraati kohatud. Visitatsiooni läbi viinud Eestimaa piiskop Jhering olnud väljendanud üllatust selle üle, kuidas kirikuõpetaja koos omastega oli nii kaua suutnud sellises „tossus, tahmas ja mustuses“ viibida.[5] Nõutud kiriku altarikaunistuste, kantsli, pinkide, uste ja katuse parandamist.[4] Kirikumaad olnud võõrandatud.[5]

1662. aastaks polnud olukord eriliselt paranenud: kirik olnud seest häbiväärne ja pastoraat halvas seisus. Vajalikud kõrvalhooned olnud puudu, mistõttu kirikuõpetaja pidanud „korralikele inimestele jälestuseks“ enda kariloomi pastoraadi eeskojas.[5]

1686. aasta paiku toimusid Märjamaa kirikus ulatuslikud remondi- ja parandustööd.[4]

1699. aastal oli pastoraat endiselt lagunenud.[5]

1716. aastal põles Märjamaa pastoraat ning hävis kirikuarhiiv.[6]

1798. aastal ehitati põlenud hoonete asemele uus kirikumõisakeskus Sipa tee äärde.[6]

Esimene Eesti aeg

[muuda | muuda lähteteksti]
Märjamaa kirikumõisa maade jagamise plaan; Hans Gross, 1929-31. Kujutatud on Märjamaa Maarja kogudusele tagastatud krundid № A1 (kaardil paremal), № A1a (kaardil keskel), № A1b (kaardil vasakul) ning kirikumõisa maadest eraldatud krundid № A2 kuni A19.

1919. aasta maareformiga riigistati suurem osa Märjamaa kirikumõisa maadest - kinnistamise kuupäevaks 13. märts 1926.[3] EELK Märjamaa Maarja koguduse omandisse jäid Märjamaa Maarja kirik ning kirikuaed; 1930nendatel aastatel tagastati kirikule ka suur osa endise kirikumõisa maadest: krunt № A1 (kirikumõisa tuumik Sipa tee ääres; 6,50 ha), krunt № A1a (maad kummalgi pool Kasti teed; 10,65 ha), krunt № A1b (köstrimaja krunt Pärnu mnt ja Veski tänava nurgal; 5,75 ha). Ülejäänud maa jagati kruntideks laiali.[7][8]

Nõukogude aeg

[muuda | muuda lähteteksti]

1956. aasta veebruaris kolis aadressil Pärnu mnt 71 asunud Märjamaa haigla vanasse pastoraadimajja.[9][10] Seal olid haiglal 30 voodikohta, operatsiooniruum, veevarustus ning vajalikud kõrvalruumid. Pärnu maanteele jäi ambulatoorium koos arstide vastuvõtukabinettide ning röntgenikabinetiga.[11] 1962. aastal, pärast Märjamaa rajooni likvideerimist, kolis Märjamaa haigla varem rajoonikomitee kasutuses olnud hoonesse aadressil Oru tänav 2. Pastoraadimajja jäi haigla tuberkuloosiosakond, mida hiljem kutsutud neuroloogiaosakonnaks (rahvasuus nimetatud ka Dr. Jaan Jänese järgi Jänese haiglaks[12]).[10]

Teine Eesti aeg

[muuda | muuda lähteteksti]

1993. aastal avati Märjamaa haigla kaasaegne hoone aadressil Lauluväljaku tänav 26, kuhu esimesena viidi üle neuroloogiaosakond.[10] Seejärel asus pastoraadimajas mõneks aastaks EELK Märjamaa Maarja koguduse diakooniapood, kuniks kiriklasse tekkis majaseen ning hoone jäeti tühjaks.[13] Hiljemalt 1998. aastal seisis vana pastoraadimaja tühjana.[14]

2002. aasta kevadel asus lagunenud pastoraadimajja elama hiljuti korterist välja tõstetud Marko Tartes koos pere ja sõpradega. Too seltskond soovis endise kirikumõisa hooned korda teha, seal kommuunina elada ning samas pakkuda varjupaika kõigile abivajajatele (näiteks vanglast vabastatutele); taheti hakata loomi pidama ning põldu harima. Sel ajal olid mõisasüdames lisaks pastoraadimajale veel ka: võlvlaega kelder, garaaž (kus mitu ahju sees) ning laut. Märjamaa EELK kogudus andis seltskonnale pastoraadi kasutamiseks luba kümneks aastaks.[13]

See sobing ei jäänud aga kauaks kestma ning 2010. aastaks seisis Märjamaa kirikla taas tühjana. 2010. aasta septembris avaldas kirikuõpetaja Illimar Toomet koguduse soovi, vana pastoraadikompleks lammutada. Põhjuseks toodi pastoraadimajas sees olev majaseen ning asjaolu, et hooned olevat „liiga lagunenud“. Toometi sõnul kavatses kogudus hooned lammutusloa saamise puhul juba 2010. aasta sügisel maha lammutada.[15] Lammutustöödega alustati 2010. aasta novembris, kuid eri põhjustel kestsid need edasi veel kuni 2011. aasta suveni; lammutusjääkide kõrvaldamine polnud 2012. aasta septembriks veel teostatud.[16][17]

2024. aasta seisuga on endise kirikumõisa krunt (Sipa tee 3) hoonetest tühi ning mõnevõrra võsastunud.

Huviväärsed objektid endise kirikumõisa maadel

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. "Märjamaa kirikumõis". Rahvusarhiiv - Eesti ala mõisate register. Vaadatud 19. augustil 2024.
  2. Usundid Eestis. Riigi-, härras- ja rahvakirik. Andres Adamson. Ajalugu nr. 18. Mai 2017
  3. 3,0 3,1 "Märjamaa (kirikumõis)". Rahvusarhiiv - Kinnistute register. Vaadatud 19. augustil 2024.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Reinhold, Aet (2011). Märjamaa kiriku ja koguduse ajaloost. Vaadatud 19.08.2024.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Winkler, Rudolf Adam (1900). Ueber Kirchen und Kapellen Ehstlands in Geschichte und Sage. Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands V (saksa). Reval. Lk 33-34.
  6. 6,0 6,1 Mesila, Tõnu (19. märts 2008). "Märjamaa kihelkonna mõisad". Märjamaa Nädalaleht. Lk 10. Vaadatud 21. augustil 2024cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  7. "ERA.T-3.15.889". Rahvusarhiiv. Vaadatud 22. augustil 2024.
  8. "ERA.T-3.24.192". Rahvusarhiiv. Vaadatud 22. augustil 2024.
  9. Gorbunov, V. "EFA.204.0.9101". Rahvusarhiivi Meediateek. Vaadatud 13.09.2024.
  10. 10,0 10,1 10,2 Saar, Reet (2. detsember 2009). "Märjamaa haigla sai 160". Märjamaa Nädalaleht. Lk 2. Vaadatud 21. augustil 2024cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  11. Peet, V. (23. veebruar 1956). "Haigla kolis uude majja". Kolhoosi Tõde. Lk 2. Vaadatud 21. augustil 2024cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  12. Sale, Milja (6. november 2019). "Minevikuta ei saa". Märjamaa Nädalaleht. Lk 8. Vaadatud 22. augustil 2024cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  13. 13,0 13,1 Saar, Reet (1. mai 2002). "Need mehed tahavad vana pastoraadi korda teha". Märjamaa Nädalaleht. Lk 5. Vaadatud 22. augustil 2024cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  14. "Enamus märjamaalasi hoiab oma arvamuse enda teada". Märjamaa Nädalaleht. 23. detsember 1998. Lk 3. Vaadatud 22. augustil 2024cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  15. Saar, Reet (15. september 2010). "Kogudus soovib maadevahetust". Märjamaa Nädalaleht. Lk 4. Vaadatud 22. augustil 2024cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  16. Saar, Reet (29. juuni 2011). "Märjamaa kogudus sai lammutamise lõpetamiseks toetust". Märjamaa Nädalaleht. Lk 3. Vaadatud 22. augustil 2024cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  17. Liländer, Janika (18. september 2012). Märjamaa Vallavolikogu istungi protokoll. Lk 11-12.
  18. Murre, Hugo (15. mai 2002). "Märjamaa-Kuressaare: võrdlus kaldub saarlaste kasuks". Märjamaa Nädalaleht. Lk 3. Vaadatud 22. augustil 2024cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  19. Murre, Hugo (13. märts 2002). "Küsimusi ja vastuseid Märjamaa ajaloost". Märjamaa Nädalaleht. Lk 3. Vaadatud 22. augustil 2024cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  20. "KLO4000814". Keskkonnaportaal. Vaadatud 22. augustil 2024.
  21. Averin, Mirjam (3. jaanuar 2008). "Märjamaa kui roheline aedlinn". Märjamaa Nädalaleht. Lk 6. Vaadatud 22. augustil 2024cit. via DIGAR Eesti artiklid.
  22. R. (24. oktoober 1902). "Uus Aeg 24 oktoober 1902 — DIGAR Eesti artiklid". Uus Aeg. Lk 2. Vaadatud 22. augustil 2024cit. via DIGAR Eesti artiklid.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]