Lõuna-Baden
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2023) |
.svg)
Lõuna-Baden (saksa Südbaden), mis moodustati detsembris 1945 endise Badeni vabariigi lõunaosast, oli Prantsuse okupatsioonitsoonis asuv liidumaa sõjajärgsel Saksamaal. Liidumaa nimetati 1946 ümber Badeniks ja sai 1949. aastal Saksa Föderatiivse Vabariigi (Lääne-Saksamaa, tänapäeval lihtsalt Saksamaa) asutajaks. Aastal 1952 sai Baden Saksamaa Baden-Württembergi liidumaa osaks.
Moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]
Jalta konverentsil 1945. aastal eraldati Prantsusmaale okupatsioonitsoon sõjajärgse Saksamaa haldamiseks. Edela-Saksamaa – mis varem koosnes Badenist, Württembergist ja Preisimaa Hohenzollerni provintsist – jagati Prantsusmaa (lõunas) ja USA (põhjas) vahel. Piir kahe tsooni vahel seati nii, et Karlsruhet ja Münchenit ühendav kiirtee (tänapäeval A8) jäi täielikult USA tsooni; Baieri oli samuti USA haldusalas. Prantsuse tsoonis ühendati Hohenzollern ja Lõuna-Württemberg Württemberg-Hohenzollerniks. Badeni lõunaosast moodustati 1. detsembril 1945 Lõuna-Baden. Freiburg määrati Lõuna-Badeni pealinnaks. Badeni endine pealinn Karlsruhe jäi Ameerika tsooni.
19. mail 1947 võeti vastu Badeni põhiseadus, mille eessõna seadis sellele uuele riigile väite olla vana Badeni tõeline järglane, kuigi enamik selle territooriumist oli olnud Badeni osa vaid viimased 150 aastat. Põhiseadus kinnitas uuele liidumaale ka sõjaeelse Badeni lipu ja vapi. Põhiseadus tegi ka selgeks, et liidumaa nimi oli Baden, mitte Lõuna-Baden. 1949. aastal võttis Badeni parlament vastu Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse ja sai (Lääne-)Saksamaa asutajaks selle moodustamisel 23. mail 1949.
Poliitika[muuda | muuda lähteteksti]
Lõuna-Badeni esimesel aastal valitses seda Prantsuse sõjaväeline administratsioon. Pärast kohalikke valimisi detsembris 1946 oli tugevaimaks parteiks Badische Christlich-Soziale Volkspartei (BCSV) ja Prantsuse administratsioon nimetas selle juhi Leo Wohleb riigisekretariaadi presidendiks. Aprillis 1947 ühines BCSV föderaalse Kristlik-Demokraatliku Liiduga (CDU), võttes nimeks CDU Baden ja olles nii CDU Baden-Württemberg eelkäijaks.
24. juulil 1947 toimusid esimesed ja ainsad riiklikud valimised Badenis, kus Wohlebi CDU võitis absoluutse enamuse 55,9%. SPB – SPD Badeni haru – tuli 22,4% teiseks. Kuna Prantsuse sõjaväelise administratsioon haldas veel palju olulist täitevvõimu Badenis, ei olnud üheparteiline valitsus võimalik vaatamata CDU absoluutsele enamusele. Püüded moodustada kõigi parteide valitsus nurjusid erimeelsuste tõttu kommunistliku partei (KPD) kaasamisest. Lõpuks moodustati CDU ja SPB vaheline suur koalitsioon, Wohleb sai peaministriks. Pärast Saksa Föderatiivse Vabariigi moodustamist ja Prantsuse administratsiooni lõppu olid üheparteilised valitsused jälle võimalikud ja koalitsiooni ei vajatud enam; aastatel 1949–1952 valitses Wohleb Badenit CDU ainuvalitsuse juhina.
Lõpetamine[muuda | muuda lähteteksti]
Sõjaväelise võimu lõpetamisega Lääne-Saksamaal taotlesid kolm lääneriiki, et riigijuhid vaataksid üle ja viimistleksid piirid, mis loodi okupatsiooni ajal. Edelas kõheldi, kas Baden ja Württemberg tuleks taastada eraldi liidumaadena (Württemberg pidi neelama Hohenzollerni, kuna Preisimaa lõpetati) või liita uue liidumaa moodustamiseks. Badenis oli Wohleb ühendamise tugev vastane. Aastal 1950 korraldati referendum kolme edelaliidumaa ühendamisest. Sõjaeelsetes piirides Badenis lükati ühinemine tagasi ja valiti Badeni taastamine. Selle tulemuse Badenis kaalus üles palju suurema Württembergi hääletus, kus ühinemisega nõus oldi. Pärast seda referendumit ühendati 25. aprillil 1952 need kolm edelaliidumaad Saksamaa liidumaa Baden-Württembergi moodustamiseks.
Mitmeid õiguslikke toiminguid algatati referendumi ja järgnenud ühendamise vastu. Äsjaasutatud Saksamaa Põhiseaduskohus (Bundesverfassungsgericht) lükkas aastal 1951 referendumi tühistamise tagasi, kui kohtunike hääletus lõppes viigiga. Aastal 1956 otsustas kohus, et referendumit (Lõuna-)Badenis ei toetatud enamuse poolt ja seda tuleb korrata. Baden-Württembergi valitsus ei võimaldanud seda enne, kui 14 aastat hiljem aastal 1970: 18 aastat pärast ühendamist. Seekord hääletas (Lõuna-)Baden 81% status quo säilitamise poolt.