Mine sisu juurde

Läänemere saarte koostöövõrgustik B7

Allikas: Vikipeedia
Läänemere saarte koostöövõrgustik B7
Läänemeri ja selle suuremad saared
Asutatud 1989
Tegevuse lõpetanud 2019
Tegevuspiirkond Läänemeri
Liikmed Ojamaa,
Ahvenamaa,
Bornholm,
Saaremaa,
Öland,
Hiiumaa,
Rügen

Läänemere saarte koostöövõrgustik B7 (ka B7 Läänemere Saarte Koostöövõrk) oli Läänemere seitset suuremat saart ühendav rahvusvaheline organisatsioon. Peale Saare- ja Hiiumaa (Eesti) kuulusid koostöövõrgustikku Bornholm (Taani), Ojamaa ja Öland (Rootsi), Rügen (Saksamaa) ning Ahvenamaa autonoomne piirkond (Soome). B7 nimi sai valitud G7-st inspireerituna.[1]

1997. aastani tegutses organisatsioon raamlepingu pärast seda põhikirja alusel. Organisatsiooni kõrgeim juhtimisorgan oli üldkoosolek, kuhu kuulusid kõikide saarte maavanemad.[2] B7 eesmärgiks oli rahvusvahelise koostöö kaudu aidata kaasa liikmessaarte arengule, ühiste probleemide lahendamisele ja saarte eesmärkide saavutamisele. B7 tegevust juhtis igal aastal rotatsiooni korras vahetuv eesistujasaar.[1][3]

2008. aasta seisuga oli kõikidel B7 saartel kokku umbes 268 000 elanikku.[4]

Koostöövõrgustiku algusaastad

[muuda | muuda lähteteksti]

1989. aastal kutsuti Ojamaa saarele kuue suurema saare esindajad (puudu oli Rügen), kus toimus Läänemere keskkonnaseisundit käsitlev konverents. Seal lepiti kokku ja kirjutati alla dokumendile, millega haldusüksuste esindajad lubasid Läänemere saarte vahel mitmekülgse koostöö jätkamist.[1]

Esimesed aastad tegutses Läänemere saarte koostöövõrgustik peamiselt keskkonnaalase koostööga, poliitikat välditi. Koostööprojektide kavandamiseks loodi mitmed töögrupid: keskkond ja kestlik areng; turism; transport; inimestevahelised suhted. Algul ainsana Euroopa Liitu kuulunud saar Bornholm tutvustas teistele, kuidas EL-i fonde kasutada.[1]

Eesti taasiseseisvumise ajaks tehti koostööd ka omavalitsuslikel teemadel ja kavandati ühiseid arenguvisioone. Saarte esindajad kohtusid omavahel üle aasta. 1993. aastal liitus koostöövõrgustikuga Rügen ja saartevahelisi ühiskonverentse hakati korraldama igal aastal. Aastaürituse korraldamine ja eesistumine roteerus saarelt saarele iga-aastaselt.[1] Aastatel 1989–2014 vahetusid eesistujasaared järjekorras Ojamaa, Ahvenamaa, Bornholm, Saaremaa, Öland, Hiiumaa ja Rügen.[5]

Koostöö kõrgaastad

[muuda | muuda lähteteksti]

1990. aastate teine poole ja 2000. aastad oli koostöövõrgustiku tegevuse tippaeg. Korraldati mitmeid ühiseid projekte, näiteks Läänemere saarte teatrifestival Teater Ö(ö)sel 2006. aastal; projekt SUSWAT, mille raames rahastati põhjavee säästliku kasutamist Läänemere saartel; projekt BEST, mis arendas säästvat turismi, mitmeid ühiseid kunstinäitusi.[4] Lisaks keskkonna-, energeetika- ja turismiprojektidele korraldati saarte noortele suunatud laagreid ja spordimänge (Youth Games, kokku korraldati üheksa võistlust).[1]

Koostöövõrgustik toetas saari ka mitmete tegevuskavade koostamisega. 1996. aastal koostati esmakordselt valdkondade kaupa seitsme saare ühisstrateegia ja tegevusplaan.[1] Saarte energiatarbimine ja energiaallikad kaardistati 2007. aastal ning saartele koostati energeetikaalane tegevuskava. Projekti Baltic Master piires kavandati merereostustõrje plaane.[4]

Koostöövõrgustik aitas saartel ühiselt tegutseda ka poliitikas. Kohtuti Euroopa Komisjoni esindajatega, liikmessaarte parlamentide-, valitsus- ja ministeeriumiliikmetega ja -esindajatega ning tehti koostööd üleeuroopalistes koostööstruktuurides, näiteks Euroopa Mereliste Äärealade Organisatsioonis.[1][4]

B7 lagunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

2014. aastal astusid ühendusest välja Bornholm ja Öland. Öland põhjendas oma lahkumist suure hõivatusega, teiste rahvusvaheliste projektide ja eesmärkide muutumisega, Bornholmi saare esindaja organisatsioonist lahkumise põhjendus oli, et tulu B7-st oli väiksem kui kulu.[3] B7 juhtkomitee otsustas organisatsiooni tegevust jätkata.[6] Viimased kaks eesistujasaart Saaremaa ja Rügen olid mõlemad eesistujad kaks aastat (2015–2016 ja 2017–2018).[5]

Rügeni eesistumise lõpus tegid Ahvenamaa ja Gotlandi esindajad ettepaneku koostöövõrgustiku tegevuse lõpetamiseks. Sellega nõustusid Rügen ja 2019. aasta jaanuaris ka Saaremaa. Tegevuse lõpetamist põhjendati peamiselt sellega, et organisatsioon dubleeris osaliselt Euroopa Mereliste Äärealade Organisatsiooni tööd ja Läänemere komisjoni tegevust ning et vaba liikumisega Euroopa Liidus oli koostöövõrgustiku tegevus ebavajalik.[3][6]

Eesistujate loend

[muuda | muuda lähteteksti]
Eesistujamaa ja B7 juhtkond aastatel 2003–2018[5]
Aasta Eesistuja B7 president B7 nõukogu esimees B7 sekretär
2003 Hiiumaa Hannes Maasel Reet Kokovkin
2004 Rügen Uwe Ahlers Rainer Feit Nadine Stüdemann
2005 Ojamaa Jan Lundgren Claes Kullberg Hanna Waluszewski
2006 Ahvenamaa Susanne Andersson Ann Wallskog
2007 Bornholm Bjarne Kristiansen Jørgen Kvist Karen Lynn Jacobsen
2008 Saaremaa Toomas Kasemaa Anu Vares Kaira Kivi
2009 Öland Tommy Eliasson Anders Nyholm Susanne Bredesjö
2010 Hiiumaa Hannes Maasel Reet Kokovkin Ere Naat
2011 Rügen Uwe Ahlers Christoph Löwen Nadine Stüdemann
2012 Ojamaa Åke Svennsson Anne Ståhl-Mousa Annette Glover
2013 Ahvenamaa Emma Lundberg Jessica Josefsson
2014 Hiiumaa Riho Rahuoja Piret Sedrik
2015 Saaremaa Kaido Kaasik Anneli Meisterson
2016
2017 Rügen Uwe Ahlers Martina Schwinkendorf
2018

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 "B7 – 30 aastaga kapitalismi koolist euroopaliku saareni". Saarte Hääl. 29. jaanuar 2019.
  2. KOKK, AILI (1. oktoober 1997). "B7 läks uuele ringile". Õhtuleht.
  3. 3,0 3,1 3,2 Lauri, Urmas (25. jaanuar 2019). "Läänemere saari ühendav B7 saadetakse laiali". Lääne Elu.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Vares, Anu (29. november 2008). "B7 – kellele ja milleks?". Saarte Hääl.
  5. 5,0 5,1 5,2 "B7 Baltic Islands Network". Läänemere saarte koostöövõrgustik B7. 2019. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. august 2019. Vaadatud 24. veebruaril 2024.
  6. 6,0 6,1 Vinni, Raul (3. oktoober 2014). "Läänemere saari ühendav B7 võib laiali minna". Saarte Hääl.