Liisa Perandi
Liisa Perandi (neiupõlvenimega Reinvald; 26. märts (vkj)/ 7. aprill 1879 Tarvastu kihelkond, Viljandimaa – 30. aprill 1946 Roobe küla, Helme vald, Valgamaa[1]) oli eesti ärkamisaegne kirjanik.[2]
Ta sündis Illissa talus, mis oli tema isa talu ja Liisa lapsepõlvekodu.[1] Tema vanemad olid Ann ja Ado Reinvald.[3]
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Ta sai alghariduse isatalus, kus teda õpetas lell Jaak.[4] Seejärel õppis ta Lilli Suburgi tütarlastekoolis Viljandis ja Karoliina Tamme käsitöökoolis Narvas.[4]
Aastatel 1895–1890 töötas ta koos oma lellede Jaani ja Jüri Reinvaldiga Narvas Virmalise toimetuses.[1][4] Toimetuses oli ta abitööline, kuid tegi selle kõrvalt kaastööd ajakirjandusele.[1][4]
Ta oli aktiivne seltskonnategelane: esines kõnedega, laulis laulukoorides, mängis teatritükkides.[5] Lisaks asutas ta 30. septembril 1934 Ropka-Soinaste Maanaiste Ühingu, kus oli ise esinaine kuni elukoha vahetuseni.[5][6]
Ta suri 30. aprillil 1946[7] ja maeti 5. mail 1946 Helme kalmistule.[1]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Liisa Perandi on kirjutamisel kasutanud pseudonüüme: L.R.; Liisa; Liisa Reinvald.[1] Luuletaja karjääri alustas ta üsna vara, sest tema esimesed luuletused ilmusid juba 1889. aastal, kui ta oli vaid 10-aastane.[5] Kui ta oli 15 aastane, trükiti tema esimene luulekogu, mis kandis pealkirja “Koidu kannid”.[5]
Lisaks on ta avaldanud ka novelle ja novellikogusid: “Kasuõed”, “Mere rannal”, “Nõmme sant”, “Vabanaine” (1925), “Sinimäe Eeva” (1926).[4] Loomingust ei puudu ka näidendid, üks teadaolevatest kannab pealkirja “Miss Vibavere” (1932).[4][8]
Oma 60. sünnipäeva juubelil ütles Perandi, et tahab hakata kirjutama memuaare, kuhu plaanis üles märkida ka oma isa Ado Reinvaldi elust seni ilmumata lugusid ja fakte.[2][4] Raamatu käsikiri valmis 1940. aastal, kuid ei ilmunud Nõukogude okupatsiooni tõttu.[2] Käsikirjas tõi välja mälestusi lapsepõlvest, rääkis põhjalikult oma isast ja suhetest teiste oma aja tuntud tegelastega (näiteks Lydia Koidula, C. R. Jakobson).[2]
Teos avaldati lõpuks 1996. aastal Tallinnas. Teosele “Lauliku tütar. Rida mälestusi lapsepõlvest” on lisanud kommentaarid ja eessõna Endel Priidel.[2]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Liisal oli üks vanem ja üks noorem õde, neist vanem õde suri noores keskeas ja noorem õde suri kolmandal eluaastal.[5][4]
Ta abiellus 1901. aastal näitekirjaniku ja õpetaja Adolf Perandiga.[3] Neil oli kuus last: Karl Heinrich Perandi, Adolf August Perandi, Raoul Johannes Perandi, Alli Amalie Perandi, William Ludvig Perandi ja Ilmar-Raimond Perandi.[7]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "Eesti biograafiline andmebaas ISIK". Originaali arhiivikoopia seisuga 8.12.2020. Vaadatud 29.11.2020.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Antikvariaaat. Vanad raamatud". Vaadatud 29.11.2020.
- ↑ 3,0 3,1 Kleis R (1932). "Eesti avalikud tegelased". Vaadatud 29.11.2020.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 "Postimees". 6. aprill 1939. Vaadatud 29.11.2020.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 "Päevaleht". 5. aprill 1939. Vaadatud 29.11.2020.
- ↑ "Postimees". 27. jaanuar 1937. Vaadatud 29.11.2020.
- ↑ 7,0 7,1 "Geni. Sugupuu". Vaadatud 29.11.2020.
- ↑ "Eesti rahvusbibliograafia". Originaali arhiivikoopia seisuga 10.12.2020. Vaadatud 29.11.2020.