Harilik lepiklill

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Lepiklill)
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Lepiklill (perekond)

Harilik lepiklill
Chrysosplenium alternifolium (Retournemer).JPG
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Angiospermae
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Kivirikulaadsed Saxifragales
Sugukond: Kivirikulised Saxifragaceae
Perekond: Lepiklill Chrysosplenium
Liik: Harilik lepiklill
Ladinakeelne nimetus
Chrysosplenium alternifolium
(L.)
Lepiklill Eesti levikukaardil. Allikas: "Eesti taimede levikuatlas", 2005
Lepiklill Eesti levikukaardil. Allikas: "Eesti taimede levikuatlas", 2005
Sünonüümid
  • Chrysosplenium alternifolium var. cuneatum Schur
  • Chrysosplenium alternifolium f. iowense (Rydb.) Rosend.
  • Chrysosplenium alternifolium var. iowense (Rydb.) B.Boivin
  • Chrysosplenium alternifolium var. laxa Le Lièvre
  • Chrysosplenium alternifolium var. maximum Schur
  • Chrysosplenium alternifolium var. minimum Schur
  • Chrysosplenium alternifolium var. obliqua Le Lièvre
  • Chrysosplenium alternifolium var. stricta Le Lièvre
  • Chrysosplenium alternifolium var. virescens Le Lièvre
  • Chrysosplenium geoides Fisch. ex Ledeb.
  • Chrysosplenium nivale Schur
  • Chrysosplenium rotundifolium Schltdl. ex Ledeb. [1]

Harilik lepiklill (Chrysosplenium alternifolium) on mitmeaastane rohttaim, mis õitseb aprillis-mais niisketes ja varjulistes kohtades.[2][3] Lepiklill on hästi tuntud Ida-Eestis, kuid Lääne-Eestis esineb harvem ning Saaremaal ei kasva teda üldse.[4] Kasvab märjal või porisel pinnasel – veekogude kallastel, lodu-, lammi- ja soometsades ning võsastikes.[5][4]

Lepiklille juures hakkab esimesena silma looduses haruharva kohatav hele-kollalasroheline värvus, millel võib märgata isegi sära.[6]

Illustratsioon Otto Wilhelm Thomé raamatust "Flora von Deutschland, Österreich und der Schweiz" (1885), Gera, Saksamaa
Lepiklill
Vars Püstine, all pool veidi lihakas. Kõrgus on 2–20 cm. Varrel 1–3 vahelduvalt paiknevat helerohelist lehte.[7]
Lehed Ümarneerjad, jämedalt täkilise servaga, pisut lihakad, juurmised lehed suuremad.[7]
Õied Neljatised, rohkearvulised, kroonlehtedeta, tupplehed kroonjad, asetsevad lamedate kännasjate kollakasroheliste õisikutena, mida ümbritsevad kõrglehed.[7]
Vili Kupar, 0,6 mm pikkused. Seemned.[7]

Ratasja kujuga lehed moodustavad ümber õisiku kollakasrohelise krae.[6] Õisik ise asetseb lapiti nende lehtede peal. Õieraagudele kinnituvaid lehti nimetatakse kõrglehtedeks.[6] Kõrglehtede värvuse tõttu paistab kaugelt nagu oleksid taimel suured ebakorrapärased rohekaskollased õied, mis tegelikult on väga väikesed ja silmapaistmatud.[4]

Vars on püstine ja allpool veidi lihakas.[5] Varrel on üks kuni kolm vahelduvalt paiknevat helerohelist lehte.[6] Taim on vähe karedakarvane ning ühel taimel võib olla üks, harva mitu vart.[6]

Seemned – läikivad, värvuselt tumepruunid või mustad.[7]

Seemned on paljad, värvuselt tumepruunid kuni mustad.[7]

Lepiklille seemned on mürgised, kuid muid taime osi on rahvameditsiinis kasutatud mahla ning keedise tegemiseks.[7] Lisaks hõõrutakse taime lehtedega nahka nahahaiguste korral.[6]

Rahvapärased nimetused[muuda | muuda lähteteksti]

Igati ilmekas ja lepiklillele sobilik nimi on eriti tuttav lastele kirbuõunapuu nime all. Selline rahvapärane nimi tuleneb sellest, et lepiklille viljad meenutavad õunu, kuid nad on nii väikesed, et on sobilikud kirpudele. Tegelikkuses on tal viljadeks aga kuprad nagu näiteks magunatelgi.[6]

Kuna lepiklille mahla on pandud igasugustele nahal olevatele kärnadele, on sellest tulnud ka taime laialt levinud nimi – kärnalill.

Rahvapärased nimed lepiklillel on lepalill, kärnalill, linnusilm, porililled, piimalill.[7]

Leviala[muuda | muuda lähteteksti]

Lepiklill on hästi tuntud Ida-Eestis, kuid Lääne-Eestis esineb harvem ning Saaremaal ei kasva teda üldse.[4] Niisugune on selle muidu päris sageda metsaelaniku levimus: ida pool on see tavaline, kuid kui lähme läände, arvukus järjest kahaneb. Lisaks Eestile on levinud ka Skandinaavias, Kesk-Euroopas, Vahemere maades, Ida- ja Lääne-Siberis, arktilistel aladel, Väike- ja Ida-Aasias ja Põhja-Ameerikas. Arktikas kasvab ka igikeltsal.[7]

Kasv[muuda | muuda lähteteksti]

Aprillis-mais kasvab märjal või porisel pinnasel – veekogude kallastel, lodu-, lammi- ja soometsades, võsastikes.[5][4]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Lepiklillel on omapärane välimus ning selle tõttu jääb ta hästi meelde. Lepiklille juures hakkab esimesena silma looduses haruharva kohatav hele-kollakasroheline värvus, millel võib märgata isegi sära.[6]

Ümber õisiku moodustavad lehed ilusa krae, mis on kollakasrohelist värvi. Õisik ise asetseb lapiti nende lehtede peal. Neid lehti, mis kinnituvad õieraagudele nimetatakse kõrglehtedeks.[6] Kõrglehed on lihavad täksiliste servadega, ning nad aitavad putukate ligimeelitamisel. Kõrglehtede värvuse tõttu paistab kaugelt nagu oleksid taimel suured ebakorrapärased rohekaskollased õied. Kuid, kui lähemale tulla, selgub, et need ei ole õite kroonlehed, vaid kollaseks värvunud kõrglehed. Õied on aga väga väikesed ja silmapaistmatud. Kui lepiklillel poleks putukate ligimeelitamiseks sellist värvust, jääks ta tolmeldamata. Taime õitsemise lõppedes muutuvad kõrglehed roheliseks ning alustavad fotosünteesi, mis on lehe põhiülesanne.[4]

Lepiklillel on olemas pärislehed, mis asuvad nii varrel kui ka juurmise kimbuna. Väiksema ja lühema rootsuga on varrelehed. Lehtedel on ratasjas kuju, mis on metsas küllalt harva kohatav.[6]

Varre kõrgus on 2–20 cm.[5] Varrel on üks kuni kolm vahelduvalt paiknevat helerohelist lehte, mis on alumiselt küljelt on heledamad ning pinnalt paljad või hõredalt karvased. Juurmised lehed on 8–25 mm pikkused ning 10–30 mm laiused ning paiknevad hõreda kodarikuna.[6] Taim on vähe karedakarvane ning ühel taimel võib olla üks, harva mitu vart[6]

Vili avaneb enne seemnete täielikku valmimist, see on peekrikujuline ning enam-vähem tupepikkune kupar .[7]

Seemned on paljad, läikivad, värvuselt tumepruunid kuni mustad ning umbes 0,6 mm pikkused.[7]

Risoom on peenike ja helepruunikat värvi.[7]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Taime maapealne osa sisaldab süsivesikuid, lehed aga fenoole ja nende derivaate (arbutiin).[8]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Teadma peab seda, et lepiklille seemned on mürgised, kuid muid taime osi on rahvameditsiinis kasutatud.[7]

Kasutatakse lepiklille lehti ja mahla ning tehakse keedist.[7]

Lepiklille mahla on pandud mitmesugustele nahal olevatele kärnadele, et haavad paremini ja kiiremini paraneksid. Lisaks hõõrutakse lepiklille lehtedega nahka, kui esinevad vistrikud, villikesed, nõgestõbi ning muud nahahaigused. Köha ja palaviku vastu tehakse keedis kogu taime maapealsest mahlakast osast.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Chrysosplenium alternifolium L., vaadatud 6. aprillil 2017
  2. LEPIKLILL www.cybernature.ee
  3. eestikeelsete taimenimede andmebaas, vaadatud 6. aprillil 2017
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Harilik lepiklill (Chrysosplenium alternifolium) tere.kevad.edu.ee
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Harilik lepiklill Eesti Rahvameditsiini Botaanilises Andmebaasis herba.folklore.ee
  6. 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 6,11 6,12 Lepiklill bio.edu.ee
  7. 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 7,11 7,12 7,13 "Bio.edu.ee (Täiendav info)".
  8. Дудченко Л. Г., Козьяков А. С., Кривенко В. В. (1989). Пряно-ароматические и пряно-вкусовые растения: Справочник. Наукова думка. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]