Leopold-Rudolf Betté
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Leopold-Rudolf Betté (alias Antonio Williams Alejandro; 8. veebruar 1907 Tallinn – 15. november 1962 Tallinn) oli Eestist pärit seikleja, kes muuhulgas osales vabariiklaste poolel Hispaania kodusõjas.
Ta põgenes 31. juulil 1929 laevajänesena Tallinnast Prantsusmaale. Ta astus Prantsuse Võõrleegioni, kuid põgenes Mehhikosse. Ta saadeti tagasi Prantsusmaale, kus pidi 1930. aastal uuesti minema teenima Võõrleegioni.
Ta teenis Prantsuse Võõrleegionis kokku aastatel 1929–1935.
Ta osales 1936. aastast vabariiklaste poolel Hispaania kodusõjas (rühmaülem, kapten). Pärast sõja lõppu oli ta aastatel 1939–1954 Hispaanias vangis. Kuna Mehhiko toetas Hispaania kodusõjas vabariiklasi, esines ta vangistamisel oma kunagisele Mehhikos viibimisele toetudes Mehhiko kodanikuna.
Ta taotles 1953. aastal enda saatmist Tšehhoslovakkiasse, kuid sealt keelduti talle andmast sissesõiduviisat. Ta vabastati 27. aprillil 1954 vangist ja saadeti salaja Prantsusmaale. Ta taotles seal enda saatmist Nõukogude Liitu, mille sissesõiduviisa sai ta 1956. aastal.
13. veebruaril 1956 saabus ta Tallinna ja paigutati Pääsküla tuberkuloosihaiglasse. Personaalpensionär alates 1959. aastast.
Mälestused
[muuda | muuda lähteteksti]Tema mälestused pealkirjaga "Ma langesin vangi Hispaanias" avaldati postuumselt Antonio Williams Alejandro nime all 1989. aastal. Raamatut toimetasid ja kommenteerisid ajaloolasena Kaido Jaanson ja hispaania filoloogina Jüri Talvet.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema vanemad olid prantsuse päritolu kaupmees Leopold Betté ja Luisa Lorenz.
Tema ema jäi pärast 1. detsembri riigipöördekatses osalemist teadmata kadunuks. Tema isa läks koos ülejäänud perekonnaga 1939. aastal Umsiedlungi käigus Saksamaale.
Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.