Leonid Habarov

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Leonid Habarov
Two Seconds Before The Jump cropped.jpg
Leitnant Leonid Habarov (1975)
Sündinud 8. mai 1947
Flag of the Russian Soviet Federative Socialist Republic.svg Šadrinskis
Teenistused USSR Airborn troops flag.svg Õhudessantväed
Auaste CCCP air-force Rank polkovnik infobox.svg polkovnik
Juhtinud 4. õhudessantpataljon
Sõjad/lahingud Nõukogude-Afganistani sõda
Autasud Order of Red Banner.png Punalipu orden

Leonid Vassiljevitš Habarov (sündinud 8. mail 1947 Kurgani oblastis Šadrinskis) on nõukogude ja vene sõjaväelane, Afganistani sõja veteran, erupolkovnik.

Noorelt tegeles Habarov poksiga. Kui ta sai sõjaväeteenistuse-ealiseks, soovis ta astuda lennukooli, aga teda ei võetud vastu tervislikel põhjustel: poksijana oli ta murdnud ninavaheseina ja sellepärast ei kõlvanud lenduriks. Seetõttu otsustas ta astuda Rjazani dessantväelaste kooli. Kuigi tema kui spordis mõningat edu saavutanud noormees võinuks sellesse kooli ka niisama sisse astuda, otsustas ta enne seda läbida kohustusliku ajateenistuse, mis kulges Balti ja Moskva sõjaväeringkonnas.

Just tema õhudessantpataljon ületas esimesena 40. armee koosseisus Afganistani Demokraatliku Vabariigi piiri ja hõivas pärast 450-kilomeetrist rännakut kaotusi kandmata strateegiliselt tähtsa Salangi mäekuru. Olles kapteni auastmes, sai temast esimene Nõukogude Liidu komandant koha peal.

Pärast erruarvamist juhtis ta Uurali Riikliku Tehnikaülikooli sõjatehnilise hariduse ja julgeoleku instituuti.

Habarov vahistati 19. juulil 2011, kahtlustatuna "relvastatud mässu organiseerimises ja teiste inimeste õhutamises terrorismile".

Läbiotsimise käigus konfiskeeriti Habarovi valdusest lõhkeainet, relvi, narkootikume ja ekstremistlikku kirjandust. Lõhkeaineks olid mitmesugused padrunid, mis pärinesid Afganistani sõja ajast ja mida Habarov suveniiridena oma kirjutuslaual hoidis. Relvaks oli käsitsi valmistatud mõõk, mille Habarovile oli 2000. aastate alguses kinkinud tollane kaitseminister Sergei Ivanov. Narkootiliseks aineks olid sõjaväelastele mõeldud esmaabipakist pärit valuvaigistid, mis olid juba aastate eest aegunud. Ekstremistlikuks kirjanduseks oli Vladimir Kvatškovi raamat "Ohtlik truuduse tõttu Venemaale", mille autor 2012 mõisteti 13 aastaks range režiimiga kolooniasse mässu õhutamise ja terrorismi süüdistusega. See raamat on Venemaal vabalt müügil ega kuulu föderaalsesse ekstremistlike materjalide loendisse.

SRÜ maades on toimunud miitinguid Habarovi toetuseks ja tema kinnipidamise vastu. Pahameelt tema vahistamise üle on väljendanud väga lahknevate poliitiliste vaadetega isikud, näiteks presidendikandidaadid Leonid Ivašov ja Gennadi Zjuganov ning sellised tuntud poliitikategelased nagu Andrei Illarionov, Andrei Saveljev, Maksim Ševtšenko, Aleksei Dõmovski, Maksim Kalašnikov, Irek Murtazin, Mihhail Deljagin, Ašot Jegjazarjan, Aleksandr Hartšikov ja Dmitri Putškov.

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

  • orden "Sõjaliste teenete eest"
  • Punalipu orden
  • väljapaistva sõjaväeteenistuse 1. ja 2. järgu medal
  • laitmatu teenistuse 1., 2. ja 3. järgu medal
  • medal "NSV Liidu relvajõudude veteran"
  • medal "60 aastat NSV Liidu relvajõude"
  • medal "70 aastat NSV Liidu relvajõude"
  • medal "Armeekindral Margelov"
  • kaitseministeeriumi orden sõjalise koostöö tugevdamise eest
  • medal "80 aastat NSV Liidu relvajõude"
  • medal "Veteranile-internatsionalistile"
  • Venemaa Afganistani veteranide liidu teeneteorden
  • Afganistani medal "Tänulikult afgaani rahvalt"
  • rinnamärk kaks korda raskelt haavata saamise eest
  • langevarjur-instruktor (400 hüppe eest langevarjuga)
  • NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi aukiri rahvusvahelise kohuse täitmise eest
  • Venemaa Föderatsiooni kõrgema professionaalsusega auharidustöötaja
  • aumärk "Teenete eest Jekaterinburgi linna ees"

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]