Leivasupp

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Teistmoodi leivasupp

Leivasupiks nimetatakse mõnedes Põhja-Euroopa maades traditsioonilist suppi, mille peamisteks tooraineteks on vesi ja leib. Eri rahvastel leidub nii soolast kui ka magusat leivasuppi.

Tänapäeval on leivasupp saadaval suuremates kauplustes pooltootena ning on populaarne lasteaialaste ja ka algklasside õpilaste koolitoidu menüüs.

Leivasuppi peetakse näiteks taanlaste, rootslaste, soomlaste, lätlaste ja eestlaste rahvustoiduks. Sileesia köögis Poolas on leivasupp üldjuhul soolane ning sellesse võidakse lisada praerasva, puljongit, keedu- või praekartuleid, kõrneid, maitseks küüslauku, piprateri või ka Maggi maitseainet.

Leivasupp (Viin)

Eesti köögis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti köögis on leivasuppi peetud lõunamenüü järelroaks ehk magustoiduks.

Leivasupi koostisaineteks on vesi ja leib, vastavalt leivasupi retseptile lisatakse ka rosinaid, mahla ja suhkrut. Leivasuppi serveeritakse (kas soojalt või jahutatult) lisanditega: piima või hapukoore või vahukoorega.

Leivasupi tegemine

Kirjeldused[muuda | muuda lähteteksti]

Leivasupp (1928)[muuda | muuda lähteteksti]

1/2 l vett, 800 g leivatükke, 2 lusikatäit võid, 1/2 klaasi hapukoort, sidrunikoort, klaas suhkrut, 10 õuna, klaas kuremarjamahla ja vähe soola.

Leivatükid keedetakse vees segades pehmes. Leib hõõrutakse läbi jämeda sõela, vedeliku sisse pannakse 2 lusikatäit võid, sidruni päält riivitud koor, klaas suhkrut, tükkeks lõigatud õunad, kuremarja-mahl ja maitse järele soola. Supp tõusku veel kord keema, võetakse tulelt, pannakse juurde 1/2 klaasi hapukoort. Süüakse külmalt.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Adeline Tannbaum, "Keedu- ja majapidamisjuht", Väljaandja kirjastus, Tartu, lk 94, 1928

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]