LaShawn Merritt

Allikas: Vikipeedia
LaShawn Merritt 2007. aasta MM-il
Kuld 2008 400 m jooks
Kuld 2008 4×400 m teatejooks
Kuld 2016 4×400 m teatejooks
Pronks 2016 400 m jooks
Kuld 2007 4×400 m teatejooks
Kuld 2009 400 m jooks
Kuld 2009 4×400 m teatejooks
Kuld 2011 4×400 m teatejooks
Kuld 2013 400 m jooks
Kuld 2013 4×400 m teatejooks
Kuld 2015 4×400 m teatejooks
Hõbe 2007 400 m jooks
Hõbe 2011 400 m jooks
Hõbe 2015 400 m jooks

LaShawn Merritt (sündinud 27. juunil 1986 Virginias Portsmouthis) on USA kergejõustiklane (400 m jooksja), olümpiavõitja ja maailmameister.

Merritt käis Portsmouthis Woodrow Wilsoni keskkoolis ja pärast selle lõpetamist astus Ida-Carolina ülikooli. Juba esimesel ülikooliaastal sõlmis ta sponsorlepingu Nikega ega tohtinud seetõttu enam võistelda üliõpilasspordivõistlustel.

Merritt tuli 2004. aastal Grossetos juunioride maailmameistriks 400 m jooksus ajaga 45,25. Ta võitis veel kaks kuldmedalit teatejooksudes, mõlemad juunioride maailmarekordiga.

2006. aasta sisemaailmameistrivõistlustel Moskvas tuli ta USA 4×400 m teatejooksus meeskonnaga ajaga 3.03,24 kindlalt maailmameistriks. Merritt jooksis teist vahetust.

Samal aastal jooksis ta IAAF-i finaalvõistlustel Stuttgardis 400 meetri jooksus isikliku rekordi 44,14, kuid jäi ikkagi kolmandaks. Teda edestasid Jeremy Wariner, kes püstitas IAAF-i meistrivõistluste rekordi 44,02, ja Gary Kikaya (Kongo DV), kes püstitas Aafrika rekordi 44,10.

2006. aasta maailma karikavõistlustel Ateenas võitis Merritt nii 400 m jooksu ajaga 44,54 (Kikaya ees – 44,66) kui ka 4×400 m teatejooksu ajaga 3.00,11 (Merritt jooksis kolmandat vahetust). USA meeskond oli Euroopa järel teine.

2007. aasta maailmameistrivõistlustel Ōsakas võitis Merritt 400 m jooksus kindlalt nii oma eeljooksu kui poolfinaali ja püstitas finaalis isikliku rekordi 43,96, joostes esimest korda alla 44 sekundi, kuid jäi teiseks, sest Wariner jooksis 43,45. USA saavutas kolmikvõidu (Angelo Taylor 44,32) ning iga USA jooksja võitis oma poolfinaali. Teine maailmameistritiitel tuli 4×400 m teatejooksu meeskonnas (2.55,56). Merritt jooksis avavahetust ja ainult finaalis, eeljooksus teda välja ei pandud.

Samal aastal võitis ta 44,58-ga IAAF-i finaalvõistlused Stuttgardis.

2008. aasta suveolümpiamängudel Pekingis tuli ta kahekordseks olümpiavõitjaks. Nii Merritt kui Wariner võitsid kindlalt oma eeljooksu ja poolfinaali. Poolfinaalis olid ajad 44,12 (Merritt) ja 44,15 (Wariner). Varasema põhjal peeti kindlaks favoriidiks Warineri, kellelt oodati isegi Michael Johnsoni maailmarekordi ületamist, kuid selle asemel võitis Merritt isikliku rekordiga 43,75, edestades Warineri koguni sekundiga (44,74). USA pälvis kolmikvõidu (David Neville 44,80). USA võitis ka teatejooksukulla (kolm 400 m jooksu medalimeest ja 400 m tõkkejooksu võitnud Taylor), püstitades olümpiarekordi 2.55,39. Merritt jooksis avavahetust ja ainult finaalis, eeljooksus ta jooksma ei pidanud.

2009. aasta maailmameistrivõistlustel Berliinis tuli ta kahekordseks maailmameistriks. Merritt tõendas, et olümpiavõit ja Warineri edestamine polnud juhus. Ta püstitas juba poolfinaalis maailma hooaja tippmargi 44,37 (Wariner 44,69) ja parandas seda finaalis veelgi: 44,06 (Wariner 44,60). USA sai kaksikvõidu. Teatejooksus võitis USA jällegi maailma hooaja tippmargiga 2.57,86. Merritt jooksis viimast vahetust ja jälle ainult finaalis.

Oktoobris 2010 määrati LaShawn Merrittile dopingu kasutamise eest 21-kuuline võistluskeeld. Ise põhjendas ta dehüdroepiandrosterooni leidumist oma veres sellega, et tarbis levinud peenise suurendamiseks mõeldud preparaati ExtenZe, mille koostist ta ei teadnud.[1]

Pärast võistluskeelu lõppu võitis 2011. aastal maailmameistrivõistlustel Daegus 400 meetri jooksus hõbemedali ajaga 44,63. Kuldmedali võitnud Kirani James jäi kolme sajandiku kaugusele.[2] Teatejooksus jooksis ta kuldmedali võitnud USA meeskonna viimast vahetust. 2012. aasta Londoni olümpiamängudel katkestas ta 400 meetri eeljooksus. 2013. aastal maailmameistrivõistlustel Moskvas võitis ta 400 meetri jooksus kuldmedali isikliku rekordi 43,74ga ja jooksis teatejooksus kuldmedali võitnud USA meeskonna viimast vahetust.

2015. aastal maailmameistrivõistlustel Pekingis võitis ta 400 meetri jooksus hõbemedali isikliku rekordiga 43,65.[3] 4×400 m teatejooksus võitis kuldmedali 2.57,82ga.

8. juulil 2016 jooksis ta Eugene'is 200 meetri jooksus isiklikuks rekordiks 19,74.

2016. aasta suveolümpiamängudel Rio de Janeiros võitis ta 400 meetri jooksus lõuna-aafriklase Wayde van Niekerki ja Kirani Jamesi järel 43,85-ga pronksmedali.

Saavutused[muuda | muuda lähteteksti]

Olümpiamängudel[muuda | muuda lähteteksti]

Maailmameistrivõistlustel[muuda | muuda lähteteksti]

Sisemaailmameistrivõistlustel[muuda | muuda lähteteksti]

Teatejooksu maailmameistrivõistlustel[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2014 Bahama Nassaus
    • Kuld kuldmedal 4×400 m teatejooksus 2.57,25
  • 2015 Bahama Nassaus
    • Kuld kuldmedal 4×400 m teatejooksus 2.58,43
  • 2017 Bahama Nassaus
    • Kuld kuldmedal 4×400 m teatejooksus 3.02,13

Juunioride maailmameistrivõistlustel[muuda | muuda lähteteksti]

Maailma karikavõistlutel[muuda | muuda lähteteksti]

2006 Kreeka Ateenas

  • 1. koht 400 m jooksus 44,54
  • 1. koht 4×400 m teatejooksus 3.00,11

IAAF-i finaalvõistlustel[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikud rekordid[muuda | muuda lähteteksti]

Ala Tulemus Aeg Koht
100 m jooks 10,56 31. märts 2007 Lynchburg
200 m jooks 19,74 8. juuli 2016 Eugene
300 m jooks 31,23 11. juuni 2016 Kingston
400 m jooks 43,65 26. august 2015 Peking

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]