Sponsor

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Sponsor ehk toetaja[1] on osapool, kes pakub raha, tooteid ja/või teenuseid, et soodustada mingi ettevõtmise läbiviimist või toetada mõne isiku või organisatsiooni tegevust. Tavaliselt tähendab sponsorlus, et toetaja aitab oma tegevuse ja selle tulemustega otseselt mitte seotud teadus-, kultuuri- ja spordiüritusi läbi viia. Sponsorluse üks põhiline eesmärk on kanda toetatava ettevõtmise, organisatsiooni või üksikisiku positiivne kuvand ja head emotsioonid üle sponsori brändile.[2]

Sponsorlus (inglise sponsorship) on eraettevõtte ja kunstniku, kunstiprojekti või kultuuriasutuse vaheline ärisuhe, millest võidavad mõlemad osapooled. Ettevõtte eesmärk on parandada toodete või teenuste müüki ja üldist mainet. Tavaliselt spondeeritakse reklaami ostmise, toote- ja üritusturunduse või muude turundusvahenditega. Sponsorsummad on osa ettevõtte müügiedenduskuludest.[3]

Sponsorite leidmine[muuda | muuda lähteteksti]

Paljudel ettevõtetel, kes eri projekte ja ettevõtmisi sponsivad, on olemas kindel kava, sihtrühm ja valdkond, mida ja kuidas nad toetavad. Ürituse sponsorlust planeerides ja sponsoreid valides soovitatakse seepärast endale selgeks teha järgnevad punktid[4]:

  • Mis ettevõtetega täpsemalt tegemist on?
  • Kuidas selle ettevõtte sponsorlus üritusega kokku sobib?
  • Mida saab toetuse küsija pakkuda sponsorile?
  • Kuidas saab ettevõte üritusele kaasa aidata: kas tootesponsorlus või rahaline sponsorlus?

Ürituse ja sponsori omavaheline kokkusobivus on üks võtmeküsimusi, näiteks lasteüritusele ei sobi sponsoriks alkoholitootja. Nii tuleks sponsorit otsides püüda mõista, mis tüüpi ettevõte saaks koostööst enim kasu.[4]

Soovitused sponsorluse küsijatele[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval on nii kodu- kui ka välismaal võimalik eri fondide poole pöörduda, kuid alati oleks kasulik enne tutvuda potentsiaalsete finantseerimisallikatega. Enamikul on väga kindel suunitlus ja nende eraldatav toetus on ühekordne.[5]

Tuleb mõelda, kes on ettevõtmise sihtrühm, millist kogemust soovitakse pakkuda ja millised on ürituse arenguvõimalused. Võiks leida brändid, kellel on ettevõtmisega sarnane sihtrühm ja väärtused ning kelle igapäevane äritegevus seostub korraldatava üritusega. Ettevõtmise kohta tuleks koostada lühike ja lööv tutvustus piltide või videotega. Ühele brändile tuleks teha konkreetne pakkumine, kus selguks, millised väärtused ja emotsioonid sellest ettevõtmisest brändile üle kanduksid, kuidas on seotud sihtrühmad, milline on seos brändi tegevusalaga ning millised promotsiooni- ja müügivõimalused tekivad. Mõelda võiks ka sellele, kas on võimalusi, kuidas bränd saaks ettevõtmise toetamise tulemuslikkust hinnata. Kui pakkumine on teele pandud, võib paari päeva pärast üle helistada. Kohtumisel tuleks hoolega kuulata ning olla paindlik ja avatud.[6]

Kui sponsorid on välja valitud ning olulised koostööpunktid edukalt kaardistatud, on vaja sponsorite poole pöörduda. Sponsoritega tuleks kontakteeruda võimalikult vara, sest ettevõtted kinnitavad oma eelarved eri aegadel. Ettevõtted eraldavad kindla osakaalu vabu vahendeid igaks aastaks ning kui raha on juba ära planeeritud, on raske huvipakkuvat projekti toetada, isegi kui soov on suur.[7]

Kommunikatsioon ja järeltegevused sponsoritega[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti tasandil toimib sponsoritega suhtlemisel eelkõige sirgjooneline ja professionaalne suhtlemisviis, mis ei võta palju aega ega ole liiga ülevoolav. Kasulik on tutvusringkonnalt abi paluda ja teha vajadusel lobitööd, et leida kontaktisik potentsiaalsest sponsorfirmast. Infomeilile kirjutamine ei too tihtipeale soovitavat tulemust ning otsekontakt on alati efektiivsem ja aegasäästvam. Olulisel kohal sponsorite kommunikatsiooni korraldamisel on sponsorite logode ja muude materjalide kasutamine, nende meelespidamine ning tänamine. Kogenud korraldaja pildistab sponsori reklaammaterjale ja tooteid, mida on ürituse käigus kasutatud. Lisaks on soovituslik teha sponsoritele mõeldud lühike kokkuvõte üritusest.[8]

Sponsorluse kategooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Kilpäla on jaotanud sponsorluse nelja kategooriasse[9]:

  1. otsene sponsorlus,
  2. varjatud sponsorlus,
  3. varjatud heategevus,
  4. otsene heategevus.

Otsese sponsorluse korral on koostöö sätestatud lepinguga, milles on tulemuse tagamiseks kirjas poolte õigused ja kohustused ning fikseeritud tegevused. Varjatud sponsorluses ootab sponsor oma tegevusele positiivset mõju, aga lepingus ei ole sponsoreeritavale fikseeritud nõudmisi. Varjatud heategevuse korral on kokku lepitud mõningad tegevused ja nõudmised, aga sponsor ei oota investeeringult oma tegevusele otsest mõju. Otseses heategevuses ei oota annetaja mingisuguseid vastuteeneid. Tänapäeval on sponsorlus ja heategevus muutumas rohkem otseseks tegevuseks ja väheneb varjatud sponsorluse osakaal. Sponsorlus pakub osapooltele mitmekülgseid võimalusi (platvorme), mis omakorda võimaldavad suhelda ja luua kontakte eri osapooltega[10]. Ettevõtete ja organisatsioonide jaoks on sponsorlus hea võimalus luua uusi ärilisi kontakte, parandada mainet ja nähtavust turul ning avalikke suhteid.

Sponsorluse põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Eri valdkondi ja üritusi toetatakse mitmel põhjusel. Sotsiaalvaldkonnaga tegeldes püüab firma näidata end ühiskonnast hooliva ettevõttena, spordi toetamine on pigem äriline käik, sest sellega saab reklaami teha, kultuuri toetamine annab võimaluse tegelda üritusturundusega. Järgmisena on välja toodud motivatsioonitegureid[11]:

  1. Kõige enam leiavad toetust ettevõtmised, mis on kuidagi seotud firma tegevuse või toodanguga. Nii on üsna loomulik, et kommitööstus toetab lastega seotud ettevõtmisi, kütusefirma motosporti, pangad arvutikoolitusi jne.
  2. Nii toetaja kui ka toetatav peavad jagama ühiseid väärtusi. Turuliider äris soovib toetada omas valdkonnas suurimat, rohelise mõtteviisi edendaja toetab keskkonnaprojekte.
  3. Sponsorlus ja heategevuslik toetamine parandab firma üldist mainet. Kuna firmad on leidnud, et otseselt on väga raske mõõta, kui palju üks või teine toetus firmale tagasi toob, siis käsitletakse toetamist pikaajalise investeeringuna. Firma üldine maine ei ole oluline vaid väljapoole, eelkõige on see tähtis töötajatele ja olemasolevatele klientidele. Kunsti ja kultuuri toetamine on firmadele samuti kasulik, mistõttu pole harvad juhtumid, kus firma pöördub ise koostööettepanekuga kultuuriorganisatsiooni poole. Koostööd soovitakse teha vaid tugevate organisatsioonide ning kvaliteetprojektidega. Ühekordsed üritused ja uustulnukad saavad toetust harvem.
  4. Toetustegevusega motiveerib firma oma töötajaid. Ürituste korralduskomiteedes osalemine annab töötajatele häid võimalusi saada uusi kogemusi ning elamusi, mida igapäevatöö ei paku.
  5. Sponsorlus on firma avalike suhete ja turundusstrateegia osa. Kuna tarbijad püüavad massreklaami mitte märgata, siis on sponsorlus üks viis, kuidas teistest firmadest eristuda. Kultuurisündmuste kaudu saab firma suurtele klientidele midagi pakkuda. Sponsorlust kajastatakse meedias ja see on pigem reklaami eriliik.
  6. Sponsorlus ja toetuse otsused sõltuvad firmajuhtide isiklikest kontaktidest ja huvialadest.
  7. Vahel on sponsorlus ja toetamine seotud mõne teise ärieesmärgi saavutamisega, toetused on seotud muude kokkulepetega äris. Toetatud üritus võib olla hea koht, kus teiste otsustajatega kohtuda, ning firma saab näidata end heas valguses.

Kui võrrelda firmade toetuste motivatsioonitegureid Eestis ja välismaal, siis on sarnasused märgatavad (vt tabel 1). Ennekõike lähtutakse ettevõtte maine parandamisest või toodete läbimüügi suurendamisest. Samuti on olulisel kohal firmajuhi isiklikud huvid ja kontaktid. Eestis ei räägita ettevõtte sotsiaalsest vastutusest või kogukondlikest suhetest, vaid rõhutatakse oma töötajate eest hoolitsemist ning firma ja toetatava organisatsiooni ühiseid väärtusi. 1996. aastal märkis 80% suurfirmadest, et tegelevad heategevuse ja sponsorlusega firma reklaamimise eesmärgil, samal ajal hindasid vastajad võimalust oma tooteid heategevuse abil tutvustada üsna madalaks.[12]

Tabel 1. Põhjused, miks erafirmad toetavad.
Teised riigid* Eesti
Firma maine parandamine. Toetatud valdkonnad on seotud firmade tegevuse või toodetega.
Firma toodete ja brändi tutvustamine. Firma maine parandamine.
Poliitiline motivatsioon – hea ärikeskkonna säilitamine. Toetamine on firma kommunikatsiooni ja turundusstrateegia osa.
Firmajuhi isiklikud huvid ja eesmärgid. Firma töötajate motiveerimine, eneseväärikuse tõstmine.
Sotsiaalne vastutus. Isiklikud kontaktid või juhtkonna huvid/hobid.
Maksusoodustused. Spondeerimine ja toetamine on seotud ärieesmärgi saavutamisega.

*Kasutatud Ameerika Ühendriikide, Kanada, Iirimaa, Saksamaa, Rootsi, Hollandi ja Argentina andmeid.

Sponsorlus ja heategevuslik toetamine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Üldine keskkond on viimastel aastatel Eestis paranenud. Riik on üht-teist teinud, et eraettevõtjad rohkem toetaksid, eraldi on välja toodud avalikes huvides tegutsevate organisatsioonide maksusoodustusi. Eesti üldine majandusolukord mõjutab sponsorlust enim. Riik ja eraettevõtted on väikesed ning neil ei ole vahendeid heategevusliku toetamise jaoks. Enamik firmasid reinvesteerivad kasumi ja kuna see tegevus on maksuvaba, siis ei stimuleeri ka toetama. Sama kehtib eraisikute kohta: inimestel ei ole veel tekkinud kapitali, mida heategevusse panustada. Ettevõtete juhid on märkinud, et ühiskond üldiselt ei väärtusta ei sponsorlust ega heategevust. Kritiseeritud on meediat, mis otsib vaid halba ja kajastab skandaale. Tarbijauuringud näitavad, et inimesed ei arvesta ostude tegemisel seda, kas tootjafirma on kunagi kedagi toetanud. Toetuse saajate ja firmade vahel on vähe koostööd ning on märgitud, et kolmanda sektori organisatsioonid ei ole piisavalt tugevad ega oska projekte hästi juhtida.[13]

Üldiselt toetatakse organisatsioone otse, mitte läbi fondide, kuigi firmad on aidanud ka eri fonde. Firma saab otse toetades suuremat tähelepanu ja mõju mainele on tugevam. Fonde kui vahendajaid kasutatakse rohkem üksikisikute toetamisel.

On ka põhjused, miks koostööd ei teki või see võib ebaõnnestuda. Hoolimata rohketest koolitustest ei osata projekti paberile panna, ettepanekutega pöördutakse firmade poole liiga hilja, ei mõelda sellele, mida firma toetuse eest vastu saab. Ei arvestata ettevõtete suurust, mis tähendab, et pöördutakse kas väikeste firmade poole liiga suurte taotlustega või suurettevõtete poole liialt väikeste ettevõtmistega. Tihti jäetakse toetajad täiesti tähelepanuta, kokkulepped ei kehti. Eestis puudub ka tava koostööd pärast ürituse lõppu analüüsida. Kõik väljatoodud puudused näitavad, et firmad ootavad koostöösuhet, mitte pelgalt raha andmist. Toetuse saajad ei oska tihti toetuse eest tänada ning paljud firmajuhid on öelnud, et ei ootagi seda enam.[13]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Sponsor". Kasutatud 21.11.2017.
  2. Kristjan Seema. "Kuidas leida sponsoreid?". Kasutatud 21.11.2017.
  3. Arts &​ Business (2001). Arts &​ Business sponsorship manual. London. 
  4. 4,0 4,1 "Kuidas toimub ürituste sponsorlus?". Kasutatud 21.11.2017.
  5. Reet Valgmaa (1996). Kuidas küsida raha?. Lk 5. 
  6. Kristjan Seema. "Kuidas leida sponsoreid?". Kasutatud 21.11.2017.
  7. "Sponsorite poole pöördumine". Kasutatud 21.11.2017.
  8. "Kommunikatsioon ja järeltegevused sponsoritega". Kasutatud 21.11.2017.
  9. Matti Kilpelä. "Sponsoring local sports". 2010. Kasutatud 27.11.2017.
  10. Tony Meenaghan, Damien McLoughlin, Alan McCormack. (2013). Measuring Sponsorship Performance. Lk 445. 
  11. Anu Kivilo, Kadi Herkül (2006). Kuidas korraldada kultuuri?. Tallinn. Lk 33–34. 
  12. Voldemar Kolga, Jüri Kruusvall (1996). Eesti firmade heategevuslik potentsiaal. Tallinn: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut, Avatud Eesti Fond. 
  13. 13,0 13,1 Anu Kivilo, Kadi Herkül (2006). Kuidas korraldada kultuuri?. Tallinn. Lk 30–31.