Lümfokiinid
Lümfokiinideks nimetatakse vahel selgroogsete loomade lümfisüsteemi T-lümfotsüütide poolt komplekteeritavaid ja vabastatavaid väikesemolekulilisi (~12–30 kDa) lahustuvaid valke.[1]
Lümfokiinid potentseerivad teiste lümfotsüütide funktsioone ja jagunemist ning aktiveerivad makrofaagide liikumist põletikukoldesse, abistavad B-lümfotsüüte antikehade komplekteerimisel.
Lümfokiinid liigitatakse tsütokiinide rühma interleukiinide hulka. [2] Tähtsaimad T-abistajarakkude poolt komplekteeritavad ja eritatavad lümfokiinid tänapäeval on[3] IL-2, IL-3, IL-4, IL-5, IL-6, G-CSF – granulotsüütide ja makrofaagide (monotsüütide) kolooniat stimuleeriv faktor, interferoon-gamma.
Tuumorinekroosifaktor[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Tuumorinekroosifaktor
Lümfokiinide hulka liigitatakse ka makrofaagide sünteesitud lümfokiin tuumorinekroosifaktor (TNF), mis aktiveerib koos IL-1-ga lümfotsüüte ja kutsub esile rakkude apoptoosi.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Meditsiinisõnastik" 445-446:2004.
- ↑ Immuunsüsteem, Veebiversioon (vaadatud 28.02.2014)
- ↑ Christopher R. Chapple, William D. Steers,Practical Urology: Essential Principles and Practice: Essential Principles, Springer-Verlag, lk 189, 2011, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 28.02.2014) (inglise keeles)
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Horst Ibelgaufts, Lymphokines. Veebiversioon (vaadatud 28.02.2014) (inglise keeles)
Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Lymphokine seisuga 28.02.2014.