Lõhkeaine töövõime
Lõhkeaine töövõime väljendab lõhkeaine võimet purustada laengut ümbritsevat keskkonda plahvatusel tekkiva lööklaine ja plahvatusgaaside surve mõjul. Töövõime iseloomustab lõhkeaine tõhusust siselaengutega lõhkamisel.
Lõhkeainete tõhusust välislaengutega lõhkamisel iseloomustab lõhkeaine brisantsus.
Mida suurem on töövõime, seda efektiivsemalt annab lõhkeainet kasutada pinnase ja kivimite lõhkamisel, kus kasutatakse siselaengud. Ei ole oluline, et plahvatus toimuks ülikiirelt, vaid see, et tekkiv surve oleks maksimaalne.
Lõhkeaine töövõimet leitakse tavaliselt ettenähtud mõõtmetega pliist valmistatud silindrikujulisse katseseadmesse paigutatud 10 grammise lõhkeaine koguse lõhkamisega. Seejärel mõõdetakse silindri õõnsuse suurenemine kuupsentimeetrites pärast plahvatuse toimumist.
Väga suure töövõimega on pentriit, heksageen ja nitroglütseriin (>500 cm³), väiksema töövõimega trotüül ja ammoniidid (300–400 cm³) ning väga väikese töövõimega (<200 cm³) on ammooniumsalpeetrid.
| Lõhkeaine | Töövõime (cm³/g) |
|---|---|
| heksogeen | 48[1] |
| HMTD | 33[1] |
| HMX | 48[1] |
| nitroglütseriin | 52[1] |
| pentriit | 52,3[1] |
| pikriinhape | 31,5 [1] |
| trotüül | 30[1] |