Kuuse-kooreürask

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kuuse-kooreürask
Kuuse-kooreürask
Kuuse-kooreürask
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Mardikalised Coleoptera
Sugukond Kärsaklased Curculionidae
Alamsugukond Ürasklased Scolytinae
Perekond Kooreürask Ips
Liik Kuuse-kooreürask
Binaarne nimetus
Ips typographus
(Linnaeus, 1758)

Kuuse-kooreürask (Ips typographus) on kärsaklaste sugukonda kooreüraski perekonda kuuluv mardikas.

Kuuse-kooreürask on üks kõige paremini tuntud üraskitest. Ta esineb kogu Euroopas, lisaks veel Kaukaasias, Siberis, Kaug-Idas, Hiinas ja Koreas.[1].

Tihedates ja tervetes puistutes on ta haruldane. Seevastu raielankidel, põlendikel ja tormimurdudes on ta väga arvukas. Metsaservadel leidub teda rohkem kui metsa sees.[1]

Kuuse-kooreürask on silindrilise kehaga läikivpruun kuni 5,5 mm pikk mardikas. Tema keha on kaetud tihedate karvadega[1]. Kattetiibade tagaosas on järsak ehk lame teravate servadega ots, mille servas on kummalgi pool 4 koomilist hambakujulist moodustist[2]. Järsakut kasutatakse peeneksjahvatatud näripuru väljatõukamiseks käikudest[2]

Kuuse-kooreürask eelistab harilikku kuuske kõigile teistele puudel[1]e. Ta asustab kogu tüve, kuid eelistab paksu koorega osi[1]. Tema käigud asetsevad koore sisekihtides ja niines, puidul on nad vaid nõrgalt näha[1]. Isegi koort maha kiskumata saab kindlaks teha, kus käigud kulgevad: kui näripuru on pruun, siis on käik rajatud koore alla, aga kui valge, siis puidusse[2].

Elamiseks sobiva puu leiavad üraskid haistmise abil koguni 500–1000 m kauguselt. Emased tajuvad lõhna paremini kui isased, sellepärast lendab kohale emaseid mitu korda rohkem kui isaseid. Nad hakkavad puitu auke puurima, kuid sealt hakkab vaiku välja voolama ja esimesed üraskid tavaliselt hukkuvad selles. Kui puu on nõrga tervisega, siis tema vastupanuvõime ammendub peatselt ja siis suudavad üraskid end puu sisse närida. Eriti hästi tunnevad üraskid näripuru lõhna, näripuru annab tunnistust kaitsevõimetust puust. Siis lendab üraskeid kohale massiliselt, aga hiljem saabujatele pole enam kohta, sest nad ei uurista käike üksteisele väga lähedale.[1]

Kuuse-kooreüraskid puidus
Kuuse-kooreüraski tegutsemisjäljed

Emased üraskid närivad puidu sisse sirge ja mitte eriti pika käigu, mida nimetatakse emakäiguks. Emakäikude järgi saab öelda, kas üraskid asustasid puu enne või pärast langemist. Seisvasse puusse kaevab ürask käigu ülespoole, et raskusjõud aitaks näripuru käigust eemaldada. Sel juhul kulgevad kõik emakäigud ühes suunas. Lamapuidusse on keerulisem ülespoole suunduvat käiku kaevata ja seal paiknevad emakäigud korrapäratult.[2]

Emakäiku munetakse munad, millest kooruvad vastsed. Need on valged, jalutud, C-kujuliselt kõverdunud jässaka keha ja suure pruuni peaga. Nad hakkavad kohe emakäiguga risti puidu sisse käiku uuristama. Vastsekäik on alguses kitsam, aga pärastpoole, kui vastne on kasvanud, laiem. Vastsekäik lõpeb nukuhälliga.[2]

Üraskid talvituvad vanades käikudes või uuristavad endale selleks uue käigu.[1]

Üraskivastsetest toituvad rähnid. Rähn koputab nokaga puukoorele, et selle kõma järgi aru saada, kas puit on üraskitega nakatunud või ei. Kui koore all on üraskite käike, siis lõhub rähn tugevate nokahoopidega koore ja sööb selle alt leitud vastsed ära. Rähni keel on kohastunud üraskivastsete kättesaamiseks isegi kitsastest käikudest.

Selleks, et kaitsta metsa üraskite eest, on kõige olulisem haigete puude, raiejääkide ja tuulemurru eemaldamine metsast ehk sanitaarraie. Puhas ja terve mets kannatab kahjurite all harva, aga metsa risustamisega kaasneb alati kahjurite paljunemine.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 "Loomade elu", 3. kd., lk. 272-273
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Loomade elu", 3. kd., lk. 271

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]