Mine sisu juurde

Kuusalu kirik

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Kuusalu Püha Laurentsiuse kirik)
Kuusalu Püha Laurentsiuse kirik
Kuusalu kiriku raamihoone

Kuusalu Püha Laurentsiuse kirik on 13. sajandi lõpus tsistertslaste ehitatud kirik Kuusalus Harjumaal. Tsistertslaste mõju avaldub juba hoone asukoha valikus: tsistertslased eelistasid rajada hooneid suurtest teedest veidi eemale, sageli just jõeorgudesse.

Legendi järgi ehitas Kuusalu kiriku munk Laurentsius, kelle paganad elusalt põletasid. Munga piinarikast hukkamist meenutab kahe lohuga ohvrikivi, tuntud kui Raja- ja ka Lauritsakivi. Põletamise tähistamiseks on kivisse raiutud kahe ristuva piiskopisaua ja praadimisresti kujutis.

Kirikut kasutab Kuusalu Laurentsiuse kogudus.

Kuusalu kirik arvatakse olevat üks Põhja-Eesti vanemaid kivist pühakodasid. Patronaadiõigus kiriku üle kuulus Gotlandi Roma kloostri Kolgal asunud majandusmõisale. Seda kinnitab kiriku pühitsemine pühale Laurentsiusele. Kolga abikloostri mungad võisid juba 13. sajandi lõpul asuda ehitama jumalakoda pühade allikate äärde. See kahe haritorniga, alguses madal, võlvimata kirik oli sama suur kui praegused kooriruum, pikihoone ja vana käärkamber.

Tõenäoliselt 15. sajandi II veerandil telliti Tallinnast ehitusmeistrid pühakoda võlvima. Mõnevõrra kõrgendati seinamüüre, ühtlasi kindlustati need varem puudunud tugipiilaritega. Liivi sõja ajal (1564) purustati nii võlvid kui ka haritornid. Kirik kannatas ka Põhjasõjas, mil muuhulgas viidi ära kirikukellad. Praegune barokne kellatorn ehitati 1760. aastal. Torni pealmine osa ehitati põhjalikult ümber aastail 1823 ja 1867. Kiriku tornikella, mis arvatakse olevat Kolga mõisniku krahv Stenbocki kingitus, valas 1759. aastal Tallinnas Gottwerth Koerner.

19. sajandi teisel poolel jäi Kuusalu kirik kogudusele kitsaks. Ühel 1876. aasta pühapäeval loendati kirikulisi 1440[1]. Sel ajal oli kirikus umbes 300 kohta (praegu 600). Esimese teadaoleva ümberehitusprojekti tegi Kuusalu kirikule 1879. aastal Rakvere arhitekt Friedrich Modi[2]. Teada on teinegi Friedrich Modi projekti kavand, mis on valminud aastal 1884[3]. Ümberehitustöö algas 1889. aastal. Projekti autor oli Friedrich Axel von Howen[4]. Ümberehituse käigus säilisid senine torn (kuigi algselt oli ka see plaanis ümber ehitada) ja keskaegsed müürid, uusgootistati võlvid ning lisati pikihoonele põikitiivad ja aknad. Kooriruumi idaküljele lisandus uue avara käärkambri-ristimiskabeli näol koorilõpmik. Põhiplaan muutus Kreeka risti kujuliseks. Uuendatud Kuusalu kirik pühitseti 16. septembril 1890[5]. 1929. aastal sai kirik uue, punastest tsementkividest katuse.[6]. Tornikiiver sai plekk-katuse 1983. aastal[7].

Vanemast kunstipärandist on Kuusalu kirikus säilinud renessanss-stiilis kantsel, altar, tornikell, kroonlühtrid, küünlajalad ja kohrutatud messingbraa 17. sajandist, tinast armulauanõud, paest ristimiskivi jalg, nikerdatud vappepitaaf, baroksed puitskulptuurid Mooses ja Ristija Johannes (Elert Thiele), Martin Lutheri ja Philipp Melanchthoni portreed klaasimaalidena ning Carl Sigismund Waltheri maal "Kristus ristil".

27-aastaselt Saksamaal surnud Kolga mõisnik krahv Erich Friedrich Magnus Dietrich Stenbock (1834–1861) soovis, et ta süda leiaks viimse rahupaiga kodukirikus. Krahvi süda müüritigi koori lõunaseina.

Kirik on arhitektuurimälestis ning kuulub Eesti kultuurimälestiste riiklikku registrisse.

  1. Kuusalu kirikukroonika 1837–1914. Kuusalu, EELK Kuusalu Laurentsiuse Kogudus, 2014, lk 223
  2. Plan zum Umbau einer Kirche in Kusal - F... Wesenberg 1879 [Fasad-, plan- och sektionsritning till en kyrka i Kusal i Estland]. Rootsi Riigiarhiiv, Kartor och ritningar Stenbock (Tusti), från Kolk, samling, SE/RA/720784/#/0004:00002
  3. Kirche Kusal. Virumaa Muuseumid SA, RM_4773 Ar1 645
  4. Дело о перестройке Кузальской лютеранской церкви. Eesti Rahvusarhiiv, EAA.33.3.1881.
  5. Sven-Olav Paavel, Kuusalu kiriku varasem ümberehitusprojekt, Sõnumitooja, 05.04.2017.
  6. Kuusalu kirik, Eesti Kirik (1923-1940), nr. 11/12, 26 märts 1931, lk. 98
  7. Sven-Olav Paavel, Kuusalu alevik vanadel ja uutel fotodel. Tallinn, Lauretsiuse Selts, 2020, lk 38–39.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]