Kumulatiivsed mandaadid
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuni 2023) |
Kumulatiivsed mandaadid (cumul des mandats) on tavapärane nähtus tänapäeva Prantsusmaa (Viienda Vabariigi) poliitikas, kuid ka näiteks Belgias, Kreekas või Soomes. See tähendab, et korraga võib üks isik hoida kahte või enamat ametikohta eri valitsustasanditel: kohalik, regionaalne, riiklik ja Euroopa – linnapeadena, Rahvuskogu või Senati liikmetena, Euroopa Parlamendi liikmena ja kodudepartemangu või -piirkonna nõukogu liikme või presidendina.[1] Mõnikord võib üks isik olla korraga neljal ametikohal, samas ei saa üks isik olla rohkem kui ühel ametikohal samal valitsustasandil, kuid võivad korraga olla mitmes ametis igasugustel tasandite kombinatsioonidel: valla, departemangu, piirkonna, riiklik ja Euroopa tasand. Samas on cumul Prantsusmaal vastuoluline, seda on süüdistatud puudumiste ja korruptsiooni võimendamises.
Aastate jooksul on püütud cumuli praktikat piirata. Kõige soositum kohalik ametikoht on linnapea, mis on Prantsusmaal traditsiooniliselt olnud väga prestiižne.
Juulis 2013 võttis Prantsusmaa Rahvuskogu vasakpoolne enamus vastu seaduse, millega plaaniti keelata 2017. aastaks kõik kumulatiivsed mandaadid.[2] Kuid endine president, parempoolsete opositsioonijuht Nicolas Sarkozy teatas, et kui nad osutuvad 2017. aastal valituks, võivad nad seda seadust kas muuta või täielikult annulleerida.
Tingimused[muuda | muuda lähteteksti]
President[muuda | muuda lähteteksti]
Prantsusmaa president ei või oma ametiaja jooksul olla mitte üheski teises ametis. Kuigi president on samaaegselt ka üks kahest Andorra kaasvürstist, siis praktikas nimetab president ametisse oma eraesindaja.
Riiklik tasand[muuda | muuda lähteteksti]
Järgnevast kolmest ametikohast tohib korraga olla ainult ühel:
- Rahvuskogu liige
- Senati liige
- Euroopa Parlamendi liige
Ühe eelnimetatud ametikoha hoidja tohib samaaegselt olla maksimaalselt ühel järgnevalt nimetatud kohalikul ametikohal:
- Piirkonna esinduskogu liige, aseesimees või esimees
- Departemangu üldkogu liige, aseesimees või esimees
- Rohkem kui 3500 elanikuga valla volikogu liige, aselinnapea või linnapea
- Pariisi volikogu liige (Pariis on korraga linn ja departemang, seega on Pariisi volikogu korraga vallavolikogu ja üldkogu)
- Korsika Assamblee liige (Korsikal on regionaalne eristaatus)
Erandina võib olla kolmandal ametikohal, kui selleks on alla 3500 elanikuga valla volikogu liige, aselinnapea või linnapea.
2008. aastal olid 85% parlamendi liikmetest mitu ametikohta[3], pärast 2012. aasta parlamendivalimisi olid 75% Rahvuskogu liikmetest ka teine mandaat (enamasti suure või keskmise suurusega linna linnapea) ja 33-l oli neli mandaati. Ka 348 senaatorist 152 olid linnapead.
Kohalikud mandaadid[muuda | muuda lähteteksti]
Kohalikke mandaate ei või olla korraga rohkem kui kaks.
Järgnevast kolmest ametikohast tohib korraga olla ainult ühel:
- Piirkonna esinduskogu esimees
- Departemangu üldkogu esimees
- Linnapea
Erandiks on alla 3500 elanikuga vallad.
Samas teised kohalikud mandaadid on kumulatiivsed: linnapea tohib samal ajal olla üldkogu liige ja piirkonna esinduskogu esimees võib samal ajal olla aselinnapea.
Linnapea ei saa ametis oleku ajal hoida lisaks ka järgnevaid ametikohti:
- Euroopa Komisjoni liige
- Euroopa Keskpanga juhatuse liige
- Prantsusmaa Keskpanga rahanduspoliitika nõukogu liige[4]
Ka riikliku rahandusministeeriumi ametnikud, eelkõige need, kes vastutavad maksude kogumise või kontrollimise eest, ei saa olla ühegi valla linnapeaks; vabatahtlikud tuletõrjujad ei saa olla rohkem kui 3500 elanikuga valla linnapeaks ega rohkem kui 5000 elanikuga valla aselinnapeaks.[5]
Valitsuskabinettide liikmed[muuda | muuda lähteteksti]
Prantsusmaa valitsuskabinettide liikmed ei saa olla Rahvuskogu, Senati või Euroopa Parlamendi liikmed, kuid võivad alles jätta kuni kaks kohalikku ametikohta. Näiteks minister võib olla korraga linnapea või piirkonna esinduskogu või departemangu üldkogu esimees, või mõne nende volikogude liige.
Valitsuskabinettidel ei ole muid kindlaid reeglit cumuli kohta, tavaliselt otsustab iga peaminister ise, kuidas tema valitsuse liikmed cumuli osas käituvad. Näiteks Lionel Jospin (1997–2002) seadis oma valitsuse ministritele kirjutamata reegli, et kohalike mandaate samaaegselt ei hoita. Seetõttu astus kultuuriminister Catherine Trautmann pärast ametisse nimetamist tagasi Strasbourgi linnapea kohalt (kuid jäi linnavolikogu liikmeks), samamoodi astus tööminister Martine Aubry ministrikohalt tagasi, kui ta valiti 2001. aastal Lille'i linnapeaks.
Enam-vähem sarnast poliitikat jätkas president Jacques Chirac peaministrite Jean-Pierre Raffarini (2002–2005) ja Dominique de Villepini (2005–2007) ametiaegadel. Kui Raffarin sai peaministriks, astus ta tagasi Poitou-Charentesi piirkonna esinduskogu esimehe kohalt, kuid oli ka mõningaid erandeid: eelarveminister Jean-François Copé valiti ametis olles Meaux' linnapeaks, Nicolas Sarkozy oli siseministriks olles endiselt ka Hauts-de-Seine'i üldkogu president. Samas tervishoiuminister Philippe Douste-Blazy pidi ametisse astudes Toulouse'i linnapea kohalt tagasi astuma.
Peaminister Francois Fillon (2007–2012) oma ministritele piiranguid ei seadnud: Alain Juppé oli Bordeaux' linnapea ning samaaegselt ka kaitseminister, hiljem välisminister.
Põhjused[muuda | muuda lähteteksti]
Cumuli põhjused on vägagi varieeruvad. Näiteks linnapea, kes on korraga ka Rahvuskogu, Senati või Euroopa Parlamendi liige saab niimoodi hea võimaluse oma kodulinnale või -piirkonnale rahaliste vahendite saavutamiseks. Samamoodi võib nii luua kontakte kõrgema tasandi poliitikutega, et luua endale võimalusi kõrgemal tasandil.[1] Riiklike ambitsioonidega poliitikutele võib kohaliku ametikoha allesjätmine anda maalähedase ilme, et olla valijatele meele järele.
Cumul on olnud Prantsusmaal tavaliseks juba Kolmanda vabariigi ajast, kuid ka varem oli näiteks Alexis de Tocqueville aastatel 1839–1851 Rahvuskogu liige Manche'i departemangust, 1849–1852 Manche'i üldkogu esimees ja juunist oktoobrini 1849 ka Prantsusmaa välisminister.
On palju põhjuseid, miks cumul on tavaline. Üheks põhjuseks on arvatud, et Prantsusmaal on võrrelduna Saksamaa, Itaalia ja Hispaaniaga pikaaegne tsentraliseerimise traditsioon, võrreldes näiteks Saksamaa liidumaadega ja Hispaania autonoomsete kogukondadega, on Prantsusmaal kohalikel omavalitsustel väga vähe võimu. Seega, kuna kohalikud mandaadid on vähemtähtsad, saavad poliitikud pühendada rohkem aega parlamentaarsetele mandaatidele.
Cumul on aja jooksul saanud pigem populaarsemaks. 1946. aastal oli 36% Rahvuskogu liikmetest ka teine ametikoht, 1956. aastaks oli protsent suurenenud 42le, 1970. aastaks 70le ja 1988. aastaks 96le.[1]
Paljud Prantsusmaa prominentsed poliitikud on cumul'it ära kasutanud, näiteks:
- 1946–1969 ja 1973–1997 Rahvuskogu liige Gironde'ist
- 1947–1995 Bordeaux linnapea
- 1969–1972 peaminister
- 1983–1993 Neversi linnapea
- 1984–1986 ja 1988–1992 rahandusminister
- 1986–1988 Rahvuskogu liige Nièvre'ist
- 1992–1993 peaminister
- 1976–1986 ja uuesti 1988–1995 Rahvuskogu liige Corrèze'ist
- 1968–1971 majandus- ja rahandusminister
- 1970–1979 Corrèze'i üldkogu esimees
- 1972–1974 põllumajandusminister
- 1974–1976 ja 1986–1988 peaminister
- 1977–1995 Pariisi linnapea
- 1979–1980 Euroopa Parlamendi liige
- Lahkus Rahvuskogust ja Pariisi linnapea kohalt pärast presidendiks valimist 1995. aastal
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Gidea, Robert (2002). France since 1945 (inglise). Oxford: Oxford University Press. Lk 240. ISBN 0-19-219246-9.
- ↑ "Non-cumul des mandats : le projet de loi adopté à l'Assemblée". Le Monde.fr (prantsuse). 5. juuli 2013. Vaadatud 1. mail 2023.
- ↑ Sciolino, Elaine (13. jaanuar 2008). "French Cabinet Position Not Enough? Then Try Mayor". The New York Times (Ameerika inglise). ISSN 0362-4331. Vaadatud 1. mail 2023.
- ↑ "Code général des collectivités territoriales, Article L2122-4". www.legifrance.gouv.fr (prantsuse). Vaadatud 1. mail 2023.
- ↑ "Code général des collectivités territoriales, Article L2122-5-1". www.legifrance.gouv.fr (prantsuse). Vaadatud 1. mail 2023.