Lionel Jospin
Lionel Jospin (sündinud 12. juulil 1937 Meudonis) on Prantsusmaa poliitik, ta on Sotsialistliku Partei liige. Ta oli aastatel 1997–2002 Prantsusmaa peaminister.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Ta sündis aastal 1937 Meudonis Hauts-de-Seine'i departemangus. Ta lõpetas Institut d'études politiques de Paris'i ja École nationale d'administration'i (aastal 1965). Üliõpilasena oli ta aktiivne Alžeeria sõja (1954–1962) vastane protesteerija.
Aastate 1965–1967 töötas ta Prantsuse välisministeeriumis, olles välisministeeriumi kantsler.
1971. aastal astus ta Sotsialistlikku Parteisse ja koondus François Mitterrandi ümber. 1981. aastal, kui Mitterrand valiti presidendiks, sai Jospinist partei peasekretär.
1984–1988 oli ta Euroopa Parlamendi liige, 1981–1988 ka Rahvuskogu liige (1981–1986 Pariisi 27. ringkond, 1986–1988 Haute-Garonne'i 7. ringkond)
1986. aasta Rahvuskogu valimiste eel toimus parteisisene võimuvõitlus Jospini ja peaminister Laurent Fabiuse vahel. Peale Mitterrandi tagasivalimist 1988. aastal ja uusi Rahvuskogu valimisi plaanis Mitterrand Jospini uuesti peaminstriks nimetada, kuid lõpuks nimetas ta hoopis haridusministriks.
Märtsis 1990 Rennesis toimunud parteikongressil tekkis taas võimuvõitlus, jagunedes peamiselt kolme leeri: peaminister Michel Rocardi toetajad, endise peaminister Fabiuse toetajad, ning Jospini ja endise peaminister Pierre Mauroy toetajad. Mitterrand soovis partei peasekretärina näha Fabiust, kuid Jospini ja Rocardi toetajad kogunesid Mauroy taha, kes valitigi peasekretäriks. Esines ka vägivalda Jospini ja Fabiuse toetajate vahel. See halvendas Jospini ja Rocardi suhteid Mitterrandiga ning Mitterrand nõudis Rocardi tagasiastumist. Peale sotsialistide halba tulemust märtsis 1992 toimunud kohalikel valimistel jäi Jospin ka Pierre Bérégovoy valitsuskabinetist välja.
1993. aasta Rahvuskogu valimistel kandideeris Jospin uuesti oma endises ringkonnas Haute-Garonne'is, kuid kaotas, mispeale teatas poliitikast taandumisest.
Jospin tuli poliitikasse tagasi 1995. aasta presidendivalimisteks, et taastada Sotsialistliku partei reputatsiooni ja valitigi partei kandidaadiks parteiliider Henri Emmanuelli ees. Talle ei ennustatud suurt edu, kuna 1992–1994 olid sotsialistidele osaks saanud suured valimiskaotused, kuid presidendivalimistel esines ta üllatavalt hästi, tulles esimeses voorus esimeseks, kuna parempoolsed olid suuresti jagatud Jacques Chiraci ja Édouard Balladuri vahel. Teises voorus ta kaotas Chiracile, kuid vaid 5.28 protsendiga, millest järeldati, et sotsialistid on endiselt arvestatavaks jõuks ning ta astus uuesti partei peasekretäriks.
1997. aastal saatis president Chirac laiali Rahvuskogu, et varajastel valimistel saavutada uus parempoolne enamus. Kuid ootamatult võidutsesid valimistel vasakpoolsed, ning Jospinist sai peaminister. Ta moodustas koalitsiooni kommunistide, roheliste, vasakradikaalide ja paari muu väiksema vasakpoolse parteiga, pannes nii aluse kolmandale vabaabielule (cohabitation), mis tekib, kui president ja Rahvuskogu enamus on erinevate poliitvaadetega. Tema valitsusajal viidi läbi palju sotsiaalseid reforme.
2002. aastal kandideeris Jospin presidendivalimistel sotsialistide kandidaadina. Alguses oli tal palju toetuspinda, arvati, et pääseb uuesti teise vooru Chiraci vastu, kuid kui keskenduti peamiselt kuritegevusele, hakkas ta suuresti alla jääma, tema valitsust süüdistati liigses leebuses kurjategijate vastu. Ka äärmusvasakpoolsed kritiseerisid tema majanduspoliitikat, mida pidasid liiga mõõdukaks. Lisaks kandideeris valimistel palju teisi vasakpoolseid väiksemaid kandidaate ja lõpptulemusena jäi Jospin teisest voorust välja, saades ligi 200 000 häält vähem kui äärmusparempoolne Jean-Marie Le Pen. Seepeale teatas Jospin poliitikast lahkumisest ning astus peaministri kohalt tagasi, avaldades aeg-ajalt arvamusi päevakajalistel teemadel – ta oli samasooliste abielude vastu, ning 2005. aastal toetas Euroopa Põhiseadust, mis aga Prantsusmaa valijate poolt tagasi lükati.
2006. aastal teatas Jospin, et on nõus olema sotsialistide presidendikandidaadiks 2007. aasta presidendivalimistel, kuid 28. septembril 2006 teatas, et ei kandideeri partei eelvalimistel, et mitte tekitada parteisisest lõhet. Ta teatas, et on valmis toetama kõiki teisi partei kandidaate peale reformist Ségolène Royali, keda ta nimetas demagoogiks.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema esimene naine oli Élisabeth, abielust sündisid poeg ja tütar. Aastal 1994 abiellus ta Poola päritolu filosoofi Sylviane Agacinskiga.