Korsett

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
1878. aastast pärit joonistus luksuslikust liivakellakorsetist, mis on jäiga ribaga kinnitusega eest ja nöörimisega tagant

Korsett on riideese, mida kantakse torso hoidmiseks ja soovitud kehakuju saavutamiseks esteetilistel või meditsiinilistel põhjustel. Naiste seas on korseti kandmine tavalisem, kuigi on teada, et ka mehed on korsetti kandnud.

Hiljuti on termin “korsett” kasutusele võetud moetööstuses ka selliste lühikeste pluuside tähenduses, mis jäljendavad vähem või rohkem traditsiooniliste korsettide välimust, kuid ei täida siiski korseti funktsiooni. Kuigi tänapäevased korsetid ja korsettpluusid on sageli nööritud ning üldjuhul imiteerivad ajalooliste korsettide stiili, on neil väga väike mõju kandja kehakujule. Ehtsaid korsette valmistavad tavaliselt korsetimeistrid ning neid kohandatakse pidevalt kandjale vastavaks.

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Lastekorsettide reklaam, 1886
Meestekorsettide reklaam, 1893
Eritellimusel korsetimeistri valmistatud ülebüstikorsett, 2006

Sõna korsett on tuletatud vanaprantsuse sõnast corps ja sõna keha diminutiivist, mis on tuletatud ladinakeelsest sõnast corpus, mis tähendab keha. Korsetivalmistamiskunsti tuntakse ingliskeelse termini corsetry all. Korsetivalmistajat, tähistatakse prantsuskeelsete terminitega corsetier või corsetière.

Kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]

Mood[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige tavalisem ja levinum korsettide kasutuse eesmärk on keha salendamine ja moodsale siluetile vastavaks muutmine. Naistel toob korseti kasutamine esile kurvika figuuri, vähendades pihta ja tuues esile büsti ja puusad. Mõnel ajastul on korsette kantud toruja kehakuju saavutamiseks, vähendades büsti ja puusi. Tavaliselt kannavad mehed figuuri salendamiseks korsetti.

“Ülebüstikorsett” katab kogu torso, ulatudes käte alt puusade poole. “Büstialune korsett” algab rindade alt ja ulatub edasi puusade suunas. Pikk korsett, mis võib olla nii ülebüstikorsett kui ka büstialune korsett, ulatub üle niude- või puusaluu. Pikk korsett tagab kandjale suurema stabiilsuse ning sobib hästi kandjale, kellel on pikk torso või kes tahab puusi siluda. “Standardpikkusega” korsett lõppeb enne niudeluud ja sobib inimestele, kes soovivad paremat painduvust ja omavad lühemat torsot. Harvadel juhtudel ulatuvad mõned korsetid põlvedeni. Lühikest tüüpi korsett katab vööpiirkonna (alumistest roietest kuni puusadeni). Seda kutsutakse “pihapigistajaks”. Korsetil võib olla ka sukahoidja, sukkade hoidmiseks võib kanda ka sukapaela vööd.

Traditsiooniliselt toetab korsett nähtavat kleiti ja hajutab suurte kleitide survet. Mõnikord kantakse korsetikatet, et kaitsta pealmisi riideid korseti eest ja siluda korsetijooni. Algset korsetikatet kanti korseti all kihina korseti ja keha vahel. Korsette ei kantud naha vastu tõenäoliselt selle pärast, et neid oli 19. sajandil keeruline pesta, sest korsettides olid terasest ribistikud ja metallist öösid, mis võivad roostetada. Korsetikate oli vormilt siidist või puuvillast kerge pluus. Tänapäevased korsetikandjad kannavad sisekatteid paljuski samadel põhjustel, kuid tihedalt siduvad korsetikandjad kasutavad neid ka nöörimisega kaasneva hõõrdumise ennetamiseks.

Meditsiiniline[muuda | muuda lähteteksti]

Selgrooprobleemidega või sisemiste vigastusega inimestele sobitatakse teatud tüüpi korsett, et vähendada torso liikuvust ja seda kaitsta.

Fetiš[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks kasutamisele moes ja meditsiinis kasutatakse korsette ka seksuaalses fetišismis, enim BDSM-iga seotud tegevustes. BDSM-is võib alistuja rollis inimesel olla nõutud tihedalt nööritud korseti kandmine, piirates kandjat teatud määral. Ka dominant võib korsetti kanda. Dominandi korsett on tihti must ning seda kantakse teistel põhjustel, nagu näiteks esteetilistel. Eridisainiga korsetti, milles jäetakse avatuks rinnad ja häbe, kantakse vanillaseksis või BDSM-iga seotud tegevustes.

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Korsetid on tavaliselt kokku pandud paindlikust materjalist, mida jäigastavad ribid, mis sisestatakse riidest või nahast kanalitesse. 19. sajandil eelistati ribide valmistamisel vaalaluud.[1] Tänapäeval on kergekaaluliste korsettide, valekorsettide ja madalakvaliteediliste korsettide valmistamisel kõige sagedamini kasutatav materjal plastik. Vedru- ja/või spiraalribid on eelistatud tugevamate ja parema kvaliteediga korsettide puhul. Ribide valmistamiseks on kasutatud ka elevandiluud ja puitu.

Korsette hoiab koos nöörimine, mis on tavaliselt seljal. Nöörimise pingutamise või lõdvendamisega kaasneb korseti jäikuse muutumine. Olenevalt soovitud efektist ja ajaperioodist, saab korsette nöörida ülevalt alla, alt üles või mõlemat pidi, kasutades kahte keskel kokku saavat nööri. Viktoriaanlikul korseti õitseajal pingutas jõuka naise korsetti tema teenija, härrasmehe korsetti pingutas toapoiss. Viktoriaanlikel korsettidel oli ka esiava, mis suleti nööpide või konksudega. Kui korsetti kanti lõdvalt, oli võimalik korsetti seljast võtta ja selga panna nöörimist muutmata, kasutades esiava. Enesenöörimine on tihenöörimise puhul, mida nimetatakse ka pihatreeninguks, keeruline. Tihenöörimine püüdleb piha kaotamise poole. Korsett ja pihiknöörimine muutus klassimärgiks; naised, kes ei olnud võimelised teenijaid pidama, kandsid sageli eest nööritud pihikuid.

Mugavus[muuda | muuda lähteteksti]

Röntgenipilt korsetti kandvast naisest

Minevikus kanti naiste korsetti kerge pluusi – pestavast materjalist käisteta dekolteeritud kleidi – all. See imas endasse higi ning hoidis korseti ja pealiskleidi puhtana. Tänapäeval kantakse alussärki või korseti sisekatet.

Mõõdukas nöörimine ei sega liikuvat tegevust. 19. sajandi teisel poolel, kui korseti kandmine oli tavaline, olid olemas spetsiaalselt disainitud spordikorsetid, mida kanti rattaga sõites, tennist mängides ja ratsutades.

Talje vähendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kui kanda tihedalt nööritud korsetti pikema aja jooksul ehk kasutada tihenöörimist, õpivad mehed ja naised taluma äärmuslikku piha ahenemist ning lõpuks vähenevad nende loomuliku talje mõõtmed. Kuigi väikesekasvulised naised on võimelised saavutama absoluutarvudes väiksemat pihamõõtu, on suurema rasvakihiga naised võimelised taljemõõtmeid vähendama suurema protsendi võrra. Mitmete tihenöörijate unistus oli saavutada talje ümbermõõt 41 ja 43 cm.[viide?] Mõni läks nii kaugele, et oli võimeline hingama ainult kopsude ülemise osaga, mis põhjustas kopsude alumise osa täitumise limaga. Selle sümptomid on näiteks kerge, aga pidev köha ja hingeldamine. Kuni 1998. aastani esitas Guinnessi rekordite raamat väikseima talje omanikuna Ethel Grangeri, kelle talje ümbermõõt oli 33 cm. Pärast 1998. aastat muutus kategooria “väikseim elava inimese talje” ning tiitel läks Cathie Jungile, kelle vööümbermõõt oli 38 cm. Ka teised naised, näiteks Polaire, on saavutanud selliseid tulemusi. Need juhtumid on ekstreemsed. Korsetid olid ja on disainitud keha toetavaks, pidades silmas keha liikumisvabadust.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Korsetikauplus. Boulevard de Strasbourg, Pariis. Foto: Eugène Atget, 1912

Korseti leiutajaks on ekslikult peetud Prantsuse kuninga Henri II naist Caterina de' Medicit, kes jõustas paksude pihtade keelu oma õukonnas 1550. aastatel. Pea 350 aastat oli naiste peamine tugivahend vaalaluust või metallist ribidega nööritav korsett. Teised uurijad on leidnud tõendeid korseti kasutamisest varasel Kreetal.[2] Korsett on läbi teinud mitmeid muutusi. Algselt, 16. sajandil, tunti seda kui “kehadepaari”.[3] Korsett oli tollal lihtne pihik, mida jäigastasid pilliroost või vaalaluust ribid.[2] Jäigastav riba, mis valmistati luust, sarvest, vaalaluust, metallist või elevandiluust, toetas korsetiesise keskosa. Tihti nööriti seda tagant ning algselt oli see riideese mõeldud aristokraatiale. Terminit “toed” kasutati üldiselt 17. ja 18. sajandil. 17. sajandil lisati taljepiirkonnale klapid.

Toed arenesid 18. sajandil, kui kasutati rohkem vaalaluud ja riideesemes kasutati rohkem ribisid. Ka tugede kuju muutus. Kuigi toed olid eest madalad ja laiad, võisid nad seljal ulatuda õla ülaosani. Toed võisid olla nii paelteta kui ka õlapaeltega. Tugede paelad kinnitati tavaliselt tagant ja seoti kinni ette.

18. sajandi tugede eesmärk oli toetada büsti ja anda kehale moodne koonusekujuline kuju, samal ajal õlgu taha tõmmates. Tollal tugevdati öösid õmblustega ning need ei asetsenud kohakuti, vaid nihkega. Selline ööside paigutus võimaldas tugesid nöörida spiraalides. Toe nööri üks ots sisestati ja seoti alumisse öösi, teine ots tõmmati läbi toe ööside ja pingutati pealt. Toed ei olnud mõeldud tihenöörimiseks. Kõikidest sotsiaalsetest gruppidest naised kandsid tugesid.

Algselt olid korsetid tepitud vestid, mida prantsuse naised kandsid alternatiivina jäikadele korsettidele.[2] Need olid tepitud linast, nööritud eest ning ilma ribideta. See riideese oli mõeldud mitteametlikel üritustel kandmiseks, tugesid kanti ametlike kohtukleitidega. 1790. aastatel hakkasid toed moest välja minema. See areng vastas Prantsuse revolutsiooniga kaasnenud muutustele ja uusklassitsistliku kleidistiili tulekule. Huvitav on see, et korsette hakkasid kandma mehed, dändid.[2] Selline mood püsis kuni 1840. aastateni, kuid pärast 1850. aastaid hakkasid korsette kandvad mehed väitma, et kannavad neid “seljavalu” vastu.[2]

19. sajandi alguses lisati riideosad, mis parandasid sobivust ning tekitasid rohkem ruumi büstile. Sealt alates hakati tugesid kutsuma korsettideks. Need korsetid ulatusid puusani ja alumised puusaklapid vahetati välja sobivust parandavate riideosadega ning neil oli vähem ribisid. Tavariietusest kadusid õlapaelad 1840. aastatel.[3].

1820. aastatel muutus mood taas ning piht muudeti madalamaks, peaaegu loomulikku asendisse. Korsette hakati valmistama rohkema polstri ja ribidega. Mõned naised tegid endale ise korsetid, teised ostsid. Korsetid olid ühed esimestest masstoodetud naiste riietusesemetest. 1840. aastatel hakati korsettidele lisama rohkem ribisid. 1850. aastateks olid muutunud populaarseks terasribid.

Metallist ööside tulekuga sai võimalikuks tihenöörimine. Muutus ööside asetus. Öösid asusid seljal teineteisega kohakuti. Eestpoolt kinnitati korsett metallist jäiga ribaga. Korsetid olid enamasti valged. 1850.–1860. aastatel olid korsetid lühemad kui 19. sajandi korsetid 1840. aastateni. See oli põhjustatud muutustest naistemoe siluetis. 1850. ja 1860. aastatel kanti krinoliini. Pärast 1860. aastaid hakkas krinoliin moest kaduma ning korsetid muutusid pikemaks, et vormida alakõhtu.

Kuningas Edwardi ajal võeti kasutusele sirge esiosaga korsett. See korsett oli eest sirge ning tagant jõulise kaarega, mis lükkas ülakeha ette ja istmiku välja. Sellist stiili kanti aastatel 1900 kuni 1908.[2] Kõige pikemaks muutus korsett 20. sajandi alguses. Alguses ulatus pikk korsett büsti alt reie ülaosani. Oli olemas ka pika korseti stiil, mis algas büsti alt ning nõudis rinnahoidja kandmist. Selline stiil pidi täiendama uut siluetti. See stiil oli ribivaba, lähemal tänapäevasele naistevestile, kui traditsioonilisele korsetile. Pikk korsett hüljati Esimese maailmasõja ajal.

Korsett kadus Euroopas ja Põhja-Ameerikas moest 1920. aastatel ning see asendati naistevestide ja rinnahoidjatega, kuid jäi alles kui kostüümiese. Algselt pesuese, on korsett saanud populaarseks pealisriietusena fetiši, BDSM-i ja gooti subkultuurides. Fetiši ja BDSM-i puhul pannakse rõhku tihenöörimisele ning mitmed korsetitootjad varustavad fetišiturgu.

Väljaspool fetišikogukonda kannavad ajalooliste riiete entusiastid tugesid ja korsette koos ajaloolise moega ja vastavalt nende algsele otstarbele figuuri kujundada. Sel juhul toimib korsett pigem aluspesuna. Kogenud korsetivalmistajad on võimelised tegema koopiaid ajaloolistest korsetivormidest ja disainima uusi stiile.

1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses leidis pihapigistaja kujul aset põgus korseti taassünd. Pihapigistajat kasutati liivakellafiguuri saavutamiseks Christian Diori "New Looki" eeskujul. Haute couture moe kandmine oli pihapigistajaga piiratud ning enamik naisi jätkas naistevesti kandmist. Taassünd oli põgus, kuna "New Look" pani aluse palju vähem dramaatilise kujuga siluetile.

1980. aastatest peale on korsett teinud läbi mitmeid perioodilisi taassünde, mis kõik on alguse saanud haute couture'ist ning vaikselt imbunud peavoolu moodi. Taassündides on korsetti kasutatud pigem üleriide osana. Tugevaim taassünd toimus 2001. aasta sügise moekollektsioonides, mis kattus filmi Moulin Rouge! linastumisega. Filmi kostüümide seas oli palju korsette, mis olid filmis esitatud ajastule omased. Teine moeliikumine, mis tekitas taas huvi korsettide vastu, on Steampunki-kultuur, mis rakendab hilisviktoriaanlikku moodi uuel viisi.

Eritüübid[muuda | muuda lähteteksti]

On olemas mõned eri tüüpi korsetid ja korsetilaadsed seadmed, mis kasutavad ribisid.

Korsettkleit[muuda | muuda lähteteksti]

Korsettkleit on pikk korsett. Korsettkleit on nagu tavaline korsett, aga see on piisavalt pikk, et katta jalad osaliselt või täielikult. Kuna see näeb välja nagu nagu kleit, siis on talle antud ka selline nimetus. Korsettkleiti kandval inimesel on raskusi treppidest üles ja alla kõndimisega ning jäikade ribide tõttu ei ole ta võimeline istuma.

Teist tüüpi korsettkleidid on loodud unikaalse kõrgmoe jaoks mõne üksiku tänapäevase korsetivalmistaja poolt. Need uudsed stiilid on nii toimivad kui ka moekad ja on disainitud dramaatilise välimuse juures mugavaks kandmiseks.

Kaelakorsett[muuda | muuda lähteteksti]

Kaelakorsett on teatud tüüpi rühikrae, milles on kasutatud tugesid. Seda ei peeta tavaliselt päris korsetiks.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Doyle, R. (1997). Waisted Efforts, A Illustrated Guide to Corset Making. Sartorial Press Publications. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Valerie Steele. The Corset: A Cultural History, Yale University Press, 2001.
  3. 3,0 3,1 Norah Waugh. Corsets and Crinolines , Routledge, 1990.
  4. Takeda, Sharon Sadako; Spilker, Kaye Durland (2010). Fashioning Fashion: European Dress in Detail, 1700–1915. Prestel USA. p. 76. ISBN 978-3-7913-5062-2.