Leon Jessel

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Leon Jessel (22. jaanuar 1871 Szczecin4. jaanuar 1942 Berliin) oli Poola-juudi päritolu Saksa helilooja ja dirigent.

Ta on 21 opereti, lööklaulude, revüümuusika ja klaveripalade autor. Populaarse marsi" Tinasõdurite paraad" autor.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit juudist ärimehe Samuel Jesseli ja tema ameeriklannast abikaasa Mary perekonnast. Vanemad soovisid, et pojast tuleks kaupmees või ärimees. Kuid noormees soovis saada muusikuks ja lahkus 17-aastaselt koolist, et minna tööle muusikateatrisse. Õppis aastatel 1888–1891 paljude muusikaõpetajate juures, et omandada dirigendi, koormeistri ja sõjaväeorkestri juhi oskusi. 1891–1911 pidas dirigendiametit Gelsenkircheni, Mühlheimi, Celle, Freibergi, Stettini (Szczecini), Bielefeldi, Bremeni ja Kieli muusikateatrites.

1899–1905 oli Lübecki Wilhelm Theateri kapellmeister ning ühtlasi ka Lübecki meeskoori Liedertafel koorijuht. Lübecki perioodil komponeeris arvukalt koorilaule ja mitu operetti.

Wilmersdofi Léon Jesseli nimeline väljak

Operetilooming[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjutas esimese valsi 20-aastaselt, saades innustust Johann Straussilt. Oli 23-aastane, kui Celles esitati tema esimene 1-vaatuseline lavateos "Die Brautwerbung" ("Kuramaaž"). Kuid see ei äratanud erilist tähelepanu. Palju rohkem meeldisid publikule tema sajad meeleolukad orkestripalad, klaverilood, laulud, valsid, masurkad, marsid ning koori- ja salongimuusika.

Asus perega 1911. aastal elama Berliini, kus komponeeris esialgu Theater des Westeni repertuaaris olnud lavateostele lisalugusid. Tegi seal endale nime operetiga "Die beiden Husaren" ("Kaks husaari") ja laulumängudega (Singspiel). Oli 1915 üks Saksamaa etendusõiguste organisatsiooni GEMA (Gesellschaft für musikalische Aufführungs- und mechanische Vervielfältigungsrechte) asutajaid.

Operetiloomingust oli rahvusvaheliselt tuntuim 1917. aastal Berliini Komische Operis esietendunud ja rahvaoperetiks tituleeritud "Das Schwarzwaldmädel" ("Tütarlaps Schwarzwaldist"). Tegemist on väga meloodilise ja elegantse arranžeeringuga teosega. Seda esitati Berliini teatris ühtejärge ligi 900 korda, kümne aasta jooksul üksnes Saksamaal üle 6000 korra ning enne Teist maailmasõda mujal saksa kultuuriruumi kuuluvates maades veel üle 1000 korra. Laialdast tähelepanu pälvisid ka "Die närrische Liebe" ("Rumal armastus") ja "Das Detektivmädel" ("Detektiivtüdruk").

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Léon Jesseli hauakivi Wilmersdorfi Friedhofi kalmistul

1894. aastal esietendunud operett "Die Brautwerbung" oli pühendatud tollasele pruudile Clara Louise Grünwaldile, kellega ta abiellus kaks aastat hiljem. Neil sündis 1909 tütar Eva Maria Elisabeth. 1919. aastal see abielu lahutati. Kaks aastat hiljem abiellus endast 19 aastat noorema Anna Gerholdtiga.

Oli küll juudi päritolu, kuid astus 1894. aastal 23-aastaselt ristiusku. Toetas natsiliikumist ja nende võimule pürgimist. Kohtus koguni 1932. aastal Joseph Goebbelsiga. Sellest aga polnud natside võimuletulekul 1933. aastal kasu. Ehkki tema operetid olid väga rahvuslikud ja saksapärased ning meeldisid konservatiivsuse pärast juhtivatele natsidele Hitlerile, Hermann Göringile ja Heinrich Himmlerile, sattus ikkagi nende põlu alla. Seni väga populaarne looming Saksamaal keelati ja peagi unustati.

1937. aastal visati välja Riiklikust Muusikaühendusest (Reichsmusikkammer) ja ka tema helisalvestiste mängimine raadios keelati. Tema viimaseks operetiks jäi "Junger Wein" ("Noor vein"). Otsustas siiski Saksamaale jääda, ehkki paljud juudi soost muusikainimesed lahkusid. 1936. aastal tegid ametnikud tema mittejuudist abikaasa Annale, kes oli astunud 1932. aastal NSDAP-sse, ettekirjutuse end mehest lahutada. Anna keeldus lahutamast. Tulemuseks oli, et naine visati peagi natsiparteist välja. 1941. aastal korraldati nende Berliini korteris läbiotsimine. Leiti libretist Wilhelm Sterkile Viini saadetud kirja koopia, milles Jessel kurtis oma raskete elutingimuste üle ja natside poolt tagakiusamist. See vihastas valitsejaid. Gestapo arreteeris ta 15. detsembril 1941. Esimesel ülekuulamisel Alexanderplatzi politseibüroos peksid gestaapolased ta rängalt läbi. 70-aastane populaarsuse tipul olnud operetihelilooja suri mõni nädal hiljem Berliini juudi haiglas.

Operetid (kõik esmaesitatud Berliinis, kui pole teisiti märgitud)[muuda | muuda lähteteksti]

Die Brautwerbung (Celle, 1894), Kruschke am Nordpol (Kiel, 1896), Die grosse Rosinen (1911), Die beiden Husaren (1913), Wer zuletzt lacht (1914), Das Schwarzwaldmädel (1917), Ein modernes Mädel (1918), Ohne Mann kein Vergnügen (1918), Die närrische Liebe (1919), Verliebte Frauen (1920), Schwalbenhochzeit (1921), Die Postmeisterin (1921), Das Detektivmädel (1921), Des Königs Nacbarin (1924), Der keusche Benjamin (Hamburg, 1923), Prinzessin Husch (Hamburg, 1925), Die kleine Studenten (Stettin, 1926), Mädels, die man liebt (Hamburg, 1927), Meine Tochter Otto (Viin, 1927), Die Luxuskabine (Leipzig, 1929), Junger Wein (1933), Die goldene Mühle (Olten, 1940).