Kolpaševo järsak

Kolpaševo järsak (vene keeles Колпа́шевский яр) on Obi jõe kõrge järsk kallas Kolpaševo linna piirides Tomski oblastis.

See on tuntud 1930.–1940. aastatel Narõmi ringkonna NKVD vanglas hukatud või surnud vangide massihaudade kohana. Ajaloohariduse ja õiguskaitse ühingu Memorial andmetel on sinna maetud umbes 4000 inimest: mehi, naisi, lapsi. Matuste koht tuli avalikuks juhuslikult aprilli lõpus – mai alguses 1979. aastal, kui kevadise üleujutuse ajal Obi jõgi uhtus minema osa kaldast ja paljastas ühishaudadesse maetute säilmed.

Ühingu Memoriaal juhi Arseni Roginski hinnangul on Kolpaševo-suguseid matmispaiku Venemaal sadu ja teada on neist vaid üksikud. Memoriaalil on õnnestunud kindlaks teha 120 massihauda, kuid see on väike osa kõigist matmispaikadest.

Praegu on Kolpaševo massihaudade kohale püstitatud tagasihoidlik mälestusmärk. Kunagi toime pandud inimsusvastaste kuritegude kohta on kohalikes väljaannetes ilmunud artikleid, samuti tehtud dokumentaalfilme.

Hukkamised ja matmine

Tomski oblasti KGB Valitsuse vanemuurija A. Spragovski, kes töötas Tomski oblastis aastail 1955–1960 ja osales pärastpoole represseeritute rehabiliteerimisel, tsiteerib ühe 1937. aastal surmaotsuseid täideviinu ütlusi, et NKVD Narõmi ringkonnaosakonna maja kõrval Kolpaševos "oli suur, kõrge planguga ümbritsetud ala, kuhu oli kaevatud auk, mille juurde viis spetsiaalselt ehitatud laudtee. Mahalaskmise ajal olid täideviijad varjualuses. Mahalastava lähenemisel kindlale kohale kõlas lask ja hukatu kukkus auku. Laskemoona säästmiseks kasutati ka seebitatud poomissilmust."

Matmiskoha hävitamine

Suure hulga suhteliselt hästi säilinud surnukehade nähtavale ilmumine ning avalikkuse teadasaamine, et neil olid näha kuuliaugud koljus, ajas kohalikud võimumehed ärevusse ja sundis neid kasutama drastilisi meetmeid laipade hävitamiseks ja uputamiseks.

Kolpaševo linna parteikomitee korraldusel püstitati matmiskoha ümber kõrge tara ja korraldati valve, et kohalikud elanikud ei tooks sinna lilli ja küünlaid. Siseministeeriumi ja KGB töötajatest ning vabatahtlikest moodustati salgad, kelle ülesandeks oli sõita mootorpaatidega vees hulpivate laipade juurde, siduda nende külge telliskivid ja vanarauatükid ning surnukehad uputada.

Pärast 1. mai demonstratsiooni informeerisid kohalikud parteifunktsionäärid, NLKP Tomski oblastikomitee esimene sekretär Jegor Ligatšov jt, NLKP Keskkomiteed ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimeest Juri Andropovit. Moskvas võeti vastu otsus matmiskoht koos säilmetega täielikult hävitada.

Tomskis toimunud nõupidamisel otsustati korraldus täide viia puksiirlaevade abil, tekitades sõukruvidega võimsa veevoolu, mis uhuks minema kaldaosa, kus olid massihauad, ja koos pinnasega ka inimjäänused.

26. septembril 1992 lõpetas Venemaa Föderatsiooni Sõjaväeprokuratuur kriminaalasja Kolpaševo matmiste varjamises VNFSV kriminaalprotsessi koodeksi § 1, lg 5 järgi "kuriteokoosseisu puudumise tõttu kellegi tegevuses".

Võis olla ka eestlasi

Kolpaševo järsaku võika saladuse Eesti ajakirjanduses avalikustanud Raul Rebase arvates on tõenäoline, et hukatute hulgas võis olla sadu eestlasi. Eelkõige seetõttu, et Kolpaševo oli 1941. aasta juuniküüditamisel keskus, kus eestlasi ümberkaudsetesse küladesse jaotati. Tomski oblastis oli ka enne Teist maailmasõda eesti külasid ja neis leitud "rahvavaenlasi" hukati 1937.–1938. aastal.