Koivaliina mõis

Koivaliina mõisa peahoone (2016)

Koivaliina mõis 1904. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Walkschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1904). Mõisa valdused on kaardil tähistatud numbriga 4

Koivaliina mõis ehk Gaujiena mõis (saksa keeles Schloß Adsel, läti keeles Gaujienas muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Valga kreisis Koivaliina kihelkonnas. Tänapäeval asub endine mõisasüda Lätis Smiltene piirkonnas Koivaliina vallas Koivaliina asulas. Koivaliina mõisakompleks on üks suuremaid Lätis.

Ajalugu

Valdus kujunes aastal 1629 Atsele ordulinnuse linnuseläänist, mille omanikuks sai aastal 1629 Axel Banner, kes pärandas selle oma tütrele. Reduktsiooniga läksid need valdused jälle riigile tagasi. 29. septembril 1745 rentis vene keisrinna Jelizaveta linnuselääni koos Luttershofi mõisaga holsteinlasele, õuemarssal parun Bernhard Reinhold von Delwigile. Aastal 1784 müüsid tolle vennad valduse Heinrich Berens von Rautenfeldile. Viimase poeg major Reinhold von Rautenfeld müüs Koivaliina ja sellega seotud Hummelzeemi 18. veebruaril 1818 rittmeister Adolf von Wulffile.

Ametlikult sai Adolf mõisa omanikuks alles aastal 1821. Tolle surma järel ostis Julius von Wulff mõisa 100 000 rubla eest teistelt pärijatelt välja. Läti maareformi käigus võõrandati mõis selle viimaselt omanikult Waldemar von Wulfilt.

Mõisaansambel

Peahoone

Atsele/Koivaliina mõisahäärber, mis asub II eeslinnuse lõunaküljel või selle vallikraavis. Klassitsistlikus stiilis mõisakompleksi peahoone on üks suursugusemaid Lätis

Gaujiena mõisakompleks on üks suuremaid Lätis. Selle keskosa asub 18. sajandi lõpus lammutatud keskaegse kindluse eellinna territooriumil.

Mõisakompleksi dominant on peahoone (Gaujienas Jaunā pils 'Koivaliina Uus loss'). See on Alūksne rajooni suurim mõisahoone ning üks suuremaid Lätis. Selle klassitsistliku häärberi laskis 19. sajandi alguses ehitada parun Wulff. Hoone valmis 1850. aastal. 1850.–1960. aastatel ehitati loss ümber. Muuhulgas ehitati kuuest joonia sambast koosnev sammastik ning muudeti katuse kuju. Teisel pool, pargi vastas on terrass. Peasissekäigu treppi valvab kaks lamavat lõvi.

Interjööri kujundus pärineb nimetatud ümberehituste ajast. Selle aluseks on ampiiri ja uusrokokoo motiivid. 1950.–1960. aastatel hävisid paljud interjööri detailid, sealhulgas skulptuurkaunistused, laekaunistused ja dekoratiivsed lõvipead. Säilinud on marmorpilastrid, ehisseinad ja parkettpõrandad. Kunagisest hiilgusest annavad tunnistust ainult kaks ruumi – saal, kuhu kuulub ka söögituba, ja ühe ümara otsaga kõrvalruum, kus asus kabel. Kabel restaureeritakse endisele kujule.

Aastal 1922 läks loss haridusministeeriumi käsutusse. Hoone oli haletsusväärses seisukorras: 90 akent oli katki, 26 ust oli puudu, kaks ahju oli lõhutud. Samal aastal hakkas lossis tööle keskkool, mis küll ei kasutanud kõiki ruume. Kool kasutas ka mitmeid teisi mõisa hooneid. Praegu on lossis Koivaliina gümnaasium. Lossis on kooli- ja koduloomuuseum. Aastatel 1948–1952 õppis selles koolis luuletaja Ojārs Vācietis.

Teised hooned

Koivaliina mõisa jääkelder

Mõisakompleksi vanim hoone on 1788 ehitatud mõisaait. Aastal 1838 ehitati mõisateenijate elu- ja majandushoone, mida hüütakse pritsimajaks, sest 1886 eraldas mõisnik maja lõunaotsa enda asutatud vabatahtlikule tuletõrjujate ühingule. Ansamblisse kuuluvad veel tallmeister-kutsari maja, mis on tallikompleksi keskosa (äärmised osad on hävinud), tõllakuur, aedniku maja (ehitati 18. sajandi 2. poolel, hiljem kasutati piirituselaona), jääkelder (19. sajandi algus), kasvuhooned massiivsete punastest tellistest otsaseintega (19. sajandi 2. pool), rehi (19. sajandi 2. pool), mis nüüd on ümber ehitatud töökodadeks, veinimaja (19. sajandi lõpp), millest on järel romantilised uusgooti stiilis varemed, ja õllepruulija maja (praegu Jāzeps Vītolsi majamuuseum Anniņas"), mis valmis 1827–1865. Ainult tallid on ehitatud uusgooti stiilis, ülejäänud hoonete arhitektuuris domineerib klassitsism.

Mõisapark

Mõisapark (pindala 12 ha) koosneb mitmest iseseisvast alast. Üks osa pargist hõlmab mõisa keskuse hooned ja peaaegu korrapärase paraadõue ning mäe ja linnusevaremed. Sealt avaneb vaade Koiva jõe orule. Pargi lõunaosa endise Koiva kalda nõlval on kujundatud maastikupargiks tiikide ning aiaarhitektuurielementidega.

Kabel-mausoleum

Gaujienas asub üks Läti imposantsemaid klassitsistlikke mõisnike kabel-mausoleume. Aastal 1872 ehitatud kabelisse maeti ümber 1871 Saksamaal Wiesbadenis surnud Julius von Wulf. Kabel on ruudukujuline ning seda katab kuppel. Peasissekäigu juures on sammastik. Antiikne vormikeel rõhutab pühalikku rahu ning sümboliseerib lahkunu vägevust, üllust ja rikkust. Okupatsiooniajal viisid Alūksne sõdurid mausoleumi marmorsambad Alūksnesse.

Pumbamaja

Pargis on ka 20. sajandi alguses ehitatud skulptuuridega kaunistatud pumbamaja veepaagi peal.

• 
• 
• 
• 
• 
• 

Mõisa suurus

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 18 ja 5/8 adramaad, sellele allus 479 mees- ja 561 naishinge.

Aastal 1627 oli mõisa suurus 12 ja 3/4 adramaad, reaalselt hariti aga 16 ja 1/8 adramaad maad. Aastal 1641 oli adramaid 36 ja 7/8, aastal 1688 aga 30 ja 1/4 ning aastal 1734 vaid 22 ja 7/8. Aastal 1758 oli mõisa suurus 23 ja 7/8 adramaad. Aastal 1823 oli selle suurus 15 ja 1/2 adramaad. Aastal 1832 oli mõisal 16 ja 3/4 adramaad maad, aastal 1881 oli neid aga 12 ja 35/80, lisaks allus mõisale 19 ja 60/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.

Agraarreformi ajal oli Koivaliina mõisa (Schloß-Adsel) pindala koos Dārta karjamõisaga ja Koivaliina kirikumõisaga 2665,44 hektarit.

Karjamõisad

Aastal 1816 kuulus mõisale kaks karjamõisa: Heinricshof ja Dārta karjamõis (Dorotheenhof).

Välislingid

 Koivaliina mõis – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis