Norra ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Norra 21. sajandil

Norra ajalugu on ülevaade Norra alade ja Norra riigi ajaloost.

Esimesed norralased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kunagised norralaste esivanemad saabusid praegusele Norra alale põhjapõtru küttides umbes 10 000 aastat tagasi, mil mandrijää taandus Skandinaaviast. Kõige esimesi inimtegevuse jälgi on leitud Østfoldi maakonna kaguosast, Rootsi piiri lähedalt. Puudub kindel teave, kust norralaste esivanemad pärinesid või kust piirkonnast nad tulid, kuid suure tõenäosega läbis nende tee Østfoldi. Sealsetest asundustest leitud esemed on sarnased leidudega Lõuna-Rootsist ja Taanist.

Kiviaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra kiviaeg, (kuni 1800 eKr)

Norra esmaasustus pärineb ilmselt 10 500. aastast eKr. Sel ajal oli Norra läänerannik juba jäävaba. Vanim teadaolev asulakoht on Hordalandis Øygardeni vallas Blomvågis. Sealsed esemed on dateeritud aega 10 500 eKr.

Rennesøylt leitud kivitööriistad dateeritakse aega 10 000 eKr. Tolleaegsed tööriistad on enamasti tulekivist. Asustus ei olnud paikne.

Vanimad inimese jäljed praeguse Norra alalt on leitud Aukra vallast, need dateeritakse aega umbes 9200 eKr. Selle 11 000 aasta taguse asulakoha leidsid Trondheimi Teadusmuuseumi (Vitenskapsmuseet) arheoloogid. Esmaasukad olid tõenäoliselt pärit Doggerlandist (Põhjameremaalt).

Norra paleoliitikumi kultuuride seas on Fosna kultuur, Komsa kultuur ja Nøstveti kultuur. Umbes 9000 eKr sai alguse Fosna kompleks (kuhu arvatakse Norra vanimad kultuurid), mis kestis umbes 4500. aastani eKr. See on saanud nime Fosna leiukoha järgi Kristiansundi lähedal. Rööbiti tekkis Põhja-Norras Komsa kultuur, mis on saanud nime Komsafjelli leiukoha järgi Alta lähedal.

Umbes samal ajal hakati tegema kaljujoonised. Neist on näha, et varakult hakati kasutama paate.

Hilismesoliitikumis, umbes 7500 eKr, ilmusid diabaasist kirved. Umbes 7000 eKr algas umbes 3000 aastat kestnud soe aeg, mis nihutas metsapiiri põhja poole, nii et kütidki pidid rändama põhja poole. Sellest piirkonnast on teada üle 1000 asulakoha ajast enne 4000. aastat eKr. Paistab, et rannikul jäädi paikseks. Põlluharimine algas kagus umbes 4000 eKr. Sellest ajast pärinevat nöörkeraamika ja lehterpeekrite kultuuri killud. Ühe vaieldava teooria järgi oli tegu sisserännuga idast üle Valge mere ja Koola poolsaare Finnmarki.

Ajast 5000 eKr on Varangerfjordi kaldalt leitud kammkeraamikat.

Alates 3300. aastast eKr on Lõuna-Norrast teada megaliithauad. Sel ajal algas sotsiaalne kihistumine. Lõuna-Norras levis võitluskirveste kultuur. Kaljujoonistel asendusid jahistseenid põllumajanduse stseenidega. Kuid 2500. aasta paiku eKr paistas põllumajandus süstemaatiliselt jälle kaduvat.

Neoliitikumis (4000 eKr–1800 eKr) rändas sisse uus rahvas, keda hüüti steinøksfolket. Tolleaegsetel kaljujoonistel on küttimise ja kalade motiive, seetõttu pidid jahipidamine ja kalapüük pidid olema endiselt tähtsad elatusallikad. Sellest ajast on leitud megaliithaud Østfoldis.

Pronksiaeg (1800–400 eKr)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hauaküngas Karmøy vallas
Next.svg Pikemalt artiklis Norra pronksiaeg

Umbes 2000. aasta eKr tagusest ajast on leitud esimesi pronksesemeid. Pronksiaja alguseks Norras loetakse 1800. aastat eKr. Norra pronksiaeg jagatakse kaheks faasiks: vanem pronksiaeg (1800–1100 eKr) ja noorem pronksiaeg (1100–500 eKr). Pronksiajal oli ühiskond organiseeritum ja kihistunum kui kiviajal. Tekkis pealike klass, kel olid sidemed Lõuna-Skandinaaviaga.

Asustus muutus paiksemaks ja võeti kasutusele hobune ja ader. Elati pikkmajades. Surnuid maeti suurtesse hauaküngastesse.

Sel perioodil jätkus kivitööriistade kasutamine, kuid aristokraatia kasutas üha enam staatusesümbolitena pronksesemeid. Leidude tuumala on edelas ja võib pidada kindlaks sidet Jüütimaaga. Taas levis põllumajandus. Nüüd saab tõestada ka kaugeid kaubandussidemeid. Need lõpevad aga reeglina idarannikul, nimelt Oslo fjordis ja Bohusläni juures. Kaljujoonistel on maaharimise motiivid.

Viikingiaeg 800–1050[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Viikingiaeg

Viikingiajaga lõppes Norras eelajalooline periood. Kuigi selle ajastu kohta puuduvad kirjalikud materjalid, saab sellest ajast aimu arheoloogiliste leidude toel. Sellele ajastule heidavad veidi valgust ka saagad, kuigi saagad pandi kirja hiljem, põhinevad need põlvest põlve suuliselt edasiantul. Viikingiaeg oli Põhjamaades kõige jõukam ajastu.

Paljud ajaloolased peavad viikingiaja alguseks Inglismaa kirderannikul asunud Lindisfarne'i kloostri rüüstamist 793. aastal. Viikingid käisid oma ohvreid tule ja mõõgaga rüüstamas. Viikingid rändasid ka rahumeelsetel eesmärkidel – et kaubelda ja koloniseerida. Norra viikingid asustasid Orkney ja Shetlandi saared, Hebriidid ning Mani saare. Nende koduks said ka Põhja-Šotimaa ja Põhja-Iirimaa, viikingite 840. aastatel asutatud Dublin oli kuni 1171. aastani põhjamaalaste võimu all.

Kui viikingid Islandile ja Gröönimaale jõudsid, leidsid nad asustamata maa, mis täideti kohe elanikega. Tänapäeva islandlased põlvnevad otseselt viikingitest, Gröönimaal aga surid norra kogukonnad siiani teadmata põhjustel paar sajandit hiljem välja.

Viikingid ehitasid oma retkedeks kiireid ja kergesti manööverdavaid laevu. Viikingid rändasid Ameerikasse ja tagasi – mis annab tõestust nende laevade merekindlusest. Viikingiaeg kulmineerus 1066. aastal, kui Norra kuningas Harald Hardrada (Harald III Sigurdsson) ja tema mehed kaotasid Inglismaal Stamfordi silla lahingu.

Keskaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra keskaeg,
Next.svg Pikemalt artiklis Norra kuningate loend
Taani (958–986) ja Norra kuninga (976–986) Harald Sinihamba kuningriik (punasega) ja tema vasallide ja liitlaste alad (roosaga)

866. aastal vallutas Harald Kaunisjuus (eluaastad umbes 850 – umbes 933) mitu Kagu-Norras asuvat väikekuningriiki, mis seni olid allunud Rootsi kuningas Erik Eymundssonile. 872. aastal saavutas Harald suure võidu Hafrsfjordi lahingus, misjärel võis ennast Lääne-Norra kuningaks pidada. Harald Kaunisjuuse võimu all ja vasallide alad olid: Trøndelag ja Põhja-Norra, Kagu-Norra oli aga Taani kuninga võimu all. Harald Kaunisjuuse vanem poeg Svend Harkhabe tõstis isa vastu mässu ja seda maha surudes hukkus Harald Sinihammas lahingus 986., mõne allika järgi 985. aastal. Svend sai tema järel Taani ja Norra kuningaks, ehkki Norra kuningas oli ta ainult nimeliselt nagu Haraldki.

Varakeskaegses Skandinaavias domineeris Skandinaavia piirkonna suurvõim Taani riikliku arengu algetapis olevate Norra ja Rootsi valitsejate üle, kes olid tihti Taani kuninga vasallid. 950. aastal kehtestas Saksa-Rooma keiser Otto I, Gorm Vana valitsusajal (ca 940–ca 958) ülemvõimu Taani üle, millest Harald Sinihammas Otto II valitsusajal püüdis vabaneda, kuid kaotas. Taani kuninga võimu nõrgenemise ajal pidas Taani kuninga vasall ja Norra valitseja Håkon Sigurdsson, norrakatele eduka Hjörungavágri lahingu umbes 986. aastal.

Norras kasvanud rahulolematuse tulemusel valitseja jarl Håkon Sigurdsson kukutati 995. aastal. Trooni pakuti Olavile, kes sellega ka nõustus. Seejärel asus Olav Tryggvason maad enda kontrollile allutama, nõudes tähtsamatelt pealikelt muuhulgas ka enda ristimist. See tekitas palju rahulolematust, kuid Olav surus kõikjal mässud julmalt maha. 997. aastaks oli Olav end Norra troonil kindlustanud ning hakkas otsima võimalusi laiendada oma võimu ka ülejäänud Skandinaavia üle.

Taani kuningas Harald Sinihammas alustas vallutusi ja omas võimu nii Taani kui ka Norra üle, 1000. aastal peetud Svolderi merelahingus võitsid taanlaste, rootslaste ja vendide väed Norra kuninga Olav Tryggvasoni vägesid. 1013. aastal vallutas Harald Sinihamba poeg, Taani kuningas Svend Harkhabe Inglismaa, mida valitses kuni (?) tema poeg Knud Suur, kes oli nii Taani, Norra, Inglismaa kui ka mõne Rootsi piirkonna kuningas. Pärast Knud Suure surma 1035. aastal Taani võimu all olnud suurriik lagunes.

Ristiusu saabumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olav II, Norra kuningas (10151028) Olav Haraldsson

Kuningas (10151028) Olav II Haraldsson oli rajas haldusliku võrgustiku ja seadusliku süsteemi, mis hoidiski riiki koos. Ta käis paljudel misjoniretkedel Norra nendes paikades, kuhu ristiusk veel jõudnud ei olnud, eriti sisemaal ja põhjas. Nähes ette püsivat alust ristiusule, konstrueeris ta kirikuid ja pühitses preestreid vastavalt rahvuslikel kaalutlustel. Võim uuristas ta jalgealust ja ta oli sunnitud põgenema. Viimase aasta veetis ta oma väimehe Jaroslav Targa juures Kiievis. See linn oli selleks ajaks kasvanud Ida-Euroopa vaimseks keskuseks, kus teoloogia ja filosoofia, kloostrid ja kunst õitsesid. 1030. aastal pöördus ta tagasi Norrasse, et uuesti võimule tulla. 29. juulil toimus Stiklestadis otsustav Stiklestadi lahing. Vähemuses ja allasurutuna oma vastaste (Taani kuninga Knut Suure ja Norra ülikute, keda ta püüdis vägivaldselt ristiusku pöörata) poolt, kuningas langes. Kuid ometi saavutas ta kaks oma peamist eesmärki – Norra ühendamine ja ristiusustamine.

Norrale iseloomulik sammaskirikStavkirke

Norral kulus ristiusu omaksvõtmiseks väga kaua aega – ligi kakssada aastat. See oli kristliku Euroopaga suhtlemise (sidemed olid nii kaubanduslikud kui ka viikingiretkedel loodud) loomulik tulemus. Inglismaa, Saksamaa ja Taani kirikute misjonärid üritasid vähendada rahva usku Põhjala jumalatesse. See areng kulmineerus kolme misjonärist kuninga valitsemisega – Haakon Hea, Olav Tryggvason ja Olaf Haraldsson (Olaf Paks).

Norra kuningas (11031130) Sigurd Magnusson oli 1107. aastal norralastest koosneva väesalga eesotsas ristisõda sõjakäigus abiks Jeruusalemma kuningriigile, olles esimene Euroopa kuningas kes võttis osa ristisõjast. 1123. aastal asus Sigurd uuesti sõtta kristluse nimel. Sedapuhku võitles ta Smålandi elanike vastu, kes olid taganenud ristiusust ja hakanud uuesti austama oma vanu jumalaid. Sigurdi valitsusajal võeti Norras kasutusele kirikukümnis Sigurdi surma (1130) järel algas Norras kodusõda tema poja Magnus Sigurdssoni ja Sigurdi väidetava poolvenna Harald Gille vahel. See tõi kaasa kodusõdade perioodi, mis kestis 1240. aastani. Norra osales siski Viiendas ristisõjas Pühal maal.

Aasta 1130 on Norra ajaloo pöördepunkt, siis katkestasid rahuajastu 1227. aastani kestnud konfliktid ja kodusõda.

12.13. sajandi Läänemere ristisõdades Norra ei osalenud, ehkki Rooma paavst Aleksander III kutsus üles 1171. või 1172. aastal “kõiki kuningaid, ülikuid ja muid kristlasi taanlaste, norralaste, rootslaste ja gootide maadel” ristisõtta “eestlaste ja muude paganate vastu” (Estonum et aliorum paganorum[1],[2]). Norra jätkas viikingite asustuse lainemist Šotimaa põhjarannikul, Orkney ja Shetlandi saartel, Hebriididel ning Mani saarel. Viikingite poolt 840. aastatel asutatud Dublin, Iirimaal oli kuni 1171. aastani põhjamaalaste võimu all.

Kuid see aasta on eriline ka mitmes muus mõttes. Seda peetakse rahvaarvu kasvu, kiriku seesmise konsolideerumise ning linnade tekke ja arengu tõttu keskaja kõrgpunktiks. Kuna ilmalik ja vaimulik võim koondasid üha enam piirkondi oma valitsemise alla, kasvas avaliku halduse ja avaliku võimu osatähtsus. Kaasaegsete ajaloolaste arvates võis just sel perioodil nimetada Norrat esimest korda ühtseks riigiks.

12. ja 13. sajandil tugevnes kuningavõim, mis alistas nii kiriku kui feodaalid. Traditsiooniline ilmalik aristokraatia asendus teenistusliku aristokraatiaga. Siis muutus ka talupoegade staatus – varasematest vabadest maaomanikest said rentnikud. Siiski rentisid Norra talupojad maa enamasti terveks eluks ja nende staatus oli parem kui suures osas tolleaegses Euroopas. Viikingiajast alles jäänud orjapidamine kadus keskaja kõrgperioodil. Sel ajajärgul nihkus Norra poliitiline raskuspunkt edelast Oslo fjordi ümbritsevatesse piirkondadesse. 13. sajandil, kuningas Håkon V valitsemisajal, sai Oslost Norra pealinn. Enne oli see koht olnud vaid tähtsusetu majade kogum Oslo fjordi sügavaimates soppides. Kui must surm 1350. aastal Norrasse jõudis, elas Oslos väidetavalt kuni 2000 inimest. Samal ajal oli põhjapoolseima hansalinna Bergeni elanike arv 7000 ja Trondheimis 3000.

Håkoni surma järel sai troonile tema alaealine tütrepoeg Folkungite dünastiast Magnus Eriksson, kes aastast 1319. valitses Norrat ja Rootsit (1319–1343). Håkoni tütar Ingeborg (1301– u. 1360), abiellus Rootsi hertsogi Erik Magnussoniga (surnud 1318). Erik Magnussoni ja Ingeborgi pojast Magnus Erikssonist (sünd. 1316), sai hiljem sai Rootsi ja Norra kuningas ja aastast 1319. valitses Norrat ja Rootsit Folkungite dünastiast Magnus VII (1319–1343) ja seejärel Håkon VI Magnusson (13431380), Magnus VII poeg ning Taani kuninga Valdemar IV Atterdag tütre Margrethe I abikaasa. Oslo tähtsus vähenes ning Oslo rolliks oli olla administratiivne keskus, monarhid elasid aga Kopenhaagenis.

1380. aastast aga Håkon VI ja Margrete poeg, Olav IV Håkonsson (13801387).

Kalmari unioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kalmari unioon

Kalmari uniooni tekkes mängis võtmepositsiooni Taani kuninganna (1387–1412) Margrete I, kes oli Taani kuninga Valdemar IV tütar ning Norra ja Rootsi kuninga Håkon VI abikaasa. 1375. aastal suri Taani kuningas (1340–1375) Valdemar IV ja Norras viibinud Margrete suundus Taani, et kindlustada enda ja Håkoni 1370. aastal sündinud poja Olufi tõus Taani troonile. Kuningatiitlile pretendeeris ka Margrete õepoeg, Mecklenburgi hertsog Albrecht III. Mecklenburgi kasvav mõju piirkonnas ja kartus, et Taani võib muutuda analoogselt Rootsiga, kus ta valitses kuningana (1364–1389) Mecklenburgi Albrecht, Mecklenburgi alamaks, tekitasid muret Taani aadlikes. Aadlike ja Hansa Liidu toetusel suutis Margrete mecklenburglased üle mängida ja tagada oma poja nimetamise troonipärijaks.

1380. aastal suri Norra kuningas (1343–1380) Håkon VI ja noor Oluf päris Norra kuningatrooni. Oluf III nooruse tõttu valitses kahte Põhjala riiki – Taani ja Norra kuningriiki – tema eest tegelikult ema Margrethe. 17-aastane Oluf III suri aga 1387. aastal. Taani Riiginõukogu otsustas ignoreerida troonipärimise tavasid ja nimetas Margrethe regendiks ning andis talle õiguse valida järgmine kuningas. Sama tegi ka Norra Riiginõukogu. Margrete lapsendas oma õe Ingeborgi tütrepoja, Pommeri printsi Bogislavi ning pani talle skandinaaviapärase nime Erik. Margrethe lasi Eriku Pommerist nimetada Norra kuningaks, jäädes tema eestkostjaks viimase täisealiseks saamiseni. 1396. aastal sai Erik, kes juba oli Norra kuningas, ka Taani ja Rootsi kuningaks. Kolme riigi liit kinnitati 17. juunil 1397 Kalmari lossis sõlmitud Kalmari lepinguga.

Taani-Norra[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Taani-Norra

Aastatel 1536–1814 olid Taani ja Norra personaalunioonis ühise valitseja võimu all.

Norra pärast 1905. aastat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norra tulevase valitsemisvormi üle peeti teravaid vaidlusi. Rahvahääletus näitas, et rahva enamus pooldab pigem monarhiat kui vabariiki. 18. novembril 1905 valis Storting Norra kuningaks Taani prints Carli. Prints Carl oli abielus Suurbritannia kuninga Edward VII tütre printsess Maudiga ja tal oli üks poeg. Uus kuninglik perekond saabus Norrasse 25. novembril. Prints Carl võttis nimeks Haakon VII ning vandus Stortingi ees truudust Norra põhiseadusele.

Kui liit Rootsiga lagunes, oli Norras parajasti majanduskasvu periood. SKP tõusis 55% võrra, st umbes 4% aastas, rahvaarv kasvas jõudsalt ja olukord tööturul paranes. Kõik see oli tööstusrevolutsiooni teise etapi tulemus – Norras olid sellele iseloomulikud odava hüdroenergia kasutamine ja väliskapitali investeeringud. Ehitati üles elektrokeemia- ja elektrometallurgiatööstus, turule ilmusid uued tooted. Loodi sellised suured kontsernid nagu Norsk Hydro, kerkis uusi tööstuskeskusi. Majanduslik tõus jätkus kuni Teise maailmasõja puhkemiseni.

Norra töölisliikumisele pandi alus enne liidu lagunemist Rootsiga. Esimesed ametiühingud moodustati 1872. aastal, 1887. aastal asutati Tööpartei. Üleüldine valimisõigus anti meestele 1898. ja naistele 1913. aastal.

1903. aasta valimistel sai Tööpartei Stortingis neli kohta. 1912. aastal hääletas Tööpartei poolt 26% valijaskonnast, mis andis 23 kohta esinduskogus. Sellega oli Tööparteist saanud liberaalide järel suuruselt teine erakond parlamendis.

Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pildil on näha Norrat, mis liideti Saksamaaga ja teed kuidas põgenes kuninglik perekond koos mõnede tähtsate poliitikutega

Norra oli ennast kuulutanud neutraalseks riigiks Teise maailmasõja ajal. 9. aprillil 1940 protesteeris Norra valitsus erapooletuse rikkumise vastu Briti ja Prantsusmaa valitsuste poolt[3]. Briti valitsus hoiatas Norrat Saksamaalt abi otsimise eest[4]. Samal päeval sisenesid Norrasse Saksa väed. Pärast intensiivset kaks kuud kestnud võitlust (Norra vallutamine 1940) – hoolimata Suurbritannia ja Prantsusmaa osutatud sõjalisest abist – ei jäänud Norral muud valikut kui alistuda. Kuninglik perekond, valitsus, mõned kaitseministeeriumi juhttegelased ja tähtsad tsiviilametnikud põgenesid Suurbritanniasse. Okupeeritud Norra riigikomissariks määrati Josef Terboven. 1942 moodustas Vidkun Quisling nukuvalitsuse.

Norra pakkus oma liitlastele vastutasuks kaubalaevastikku, kuhu kuulus üle 1000 laeva, kogumassiga üle 4 miljoni tonni. Suurbritannias ehitati Norra sõjavägi taas igakülgselt üles. Muist üksusi osales merelistes operatsioonides Atlandil, Mandri-Euroopa vallutamisele järgnenud lahingutes ning Ühendkuningriigi ja mandri kohal toimunud õhulahingutes. Sõja lõpu poole lubasid rootslased Norral oma sõjalisi üksusi koondada ka Rootsi territooriumil. Osa neist jõududest osales ka aktsioonides Saksa vaenuvägede vastu – pärast seda, kui Nõukogude väed olid rünnanud väikest piirkonda kaugel Finnmargi kirdeosas Põhja-Norras ja vabastanud selle. Okupeeritud Norras kasvas aastast aastasse tsiviilvastupanu. Koondati salajasi sõjaväeüksusi, mida sakslased suureks ohuks pidasid.

Norra jäi okupeerituks kuni Saksamaa alistumiseni 1945. aastal. Alistumise hetkel viibis Norras ligi 400 000 Saksa sõjaväelast. Saksa okupandid ekspluateerisid Norra majandust. Natside terrorirežiimi kuritegude hulka kuuluvad hukkamised ja massimõrvad, kuigi veidi väiksemas ulatuses võrreldes teiste okupeeritud riikidega.

Vabastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juba 8. mail 1945 hakkasid Norra vastupanuliikumise väed natsidelt ametikohti üle võtma. Järk-järgult saabusid neile appi liitlasväed ning Norra üksused Suurbritanniast ja Rootsist. Riigi üleminek okupatsioonivõimude käest liitlasvägede kätte toimus valutult. Eksiilis olnud valitsus naasis Suurbritanniast koju ja 7. juunil jõudis ka kuningas Haakon Briti sõjalaeva pardal Oslo sadamasse.

Tagasi hakkasid jõudma ka Saksa koonduslaagrites ellujäänud norralased. Sõja lõpus viibis välismaal 92 000 norralast, neist 46 000 Rootsis. Lisaks Saksa okupatsioonivägedele oli Norras 141 000 võõramaalast, enamikus sõjavangid. Neist 84 000 olid venelased.

Sõja käigus olid sakslased rekvireerinud 40% Norra SKP-st. Sellele lisandus veel tavaline sõjarüüste. Finnmargis olid kahjud ulatuslikud – suured piirkonnad olid hävinud sakslaste taganemisel kasutatud „põletatud maa“ taktika tõttu. Paljud linnad ja asulad hävisid pommitamiste või süütamiste tõttu.

Sõjas või vangistuses kaotas elu 10 262 norralast. Vangistuses viibis kokku umbes 40 000 inimest.

Järgnenud repressioonidekampaanias hukati endine peaminister Vidkun Quisling, Knut Hamsun suleti vaimuhaiglasse ja talle määrati laostav rahatrahv.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Latinske Dokument til Norsk Historie, ed. and trans. by E. Vandvik (Oslo 1959), no. 23. Cf Christiansen, The Northern Crusade, p. 65
  2. Pål Berg Svenugnsen, The Baltic Frontier: Why were there no Norwegian crusades in the Baltic?, Leeds International Medieval Congress 7-10 July 2014
  3. Norra valitsus protesteerib pühalikult. Rahvaleht, 9. aprill 1940, nr. 83, lk. 1.
  4. Meresõit Norra vetes peatati. Rahvaleht, 9. aprill 1940, nr. 83, lk. 1.