Klaver (film)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Klaver" on 1993. aastal valminud Uus-Meremaa film, mis valmis rahvusvahelises koostöös Austraalia produtsendi Jan Chapmani ja Prantsuse ettevõttega Ciby 2000. See on romantiline draama tummast pianistist ja tema tütrest, kes saabuvad 19. sajandi keskpaigas vihmasesse ja mudasesse kolkasse Uus-Meremaa läänerannikul. Filmi autor ja režissöör on Jane Campion, peaosades mängivad Holly Hunter, Harvey Keitel ja Sam Neill ning oma esimese rolli tegi Anna Paquin. Filmile kirjutas muusika Michael Nyman. Holly Hunter mängis oma tegelaskuju esitatavad klaveripalad ise ja õpetas Anna Paquinile viipekeelt, teenides samas oma rolliga mitmeid parima näitlejanna auhindu.

"Klaver" oli edukas nii kriitikute hinnangul kui ka müüginäitajate poolest, teenides 40,2 miljonit USA dollarit 7-miljonilise eelarve juures.[1] Holly Hunter ja Anna Paquin teenisid palju tunnustust oma rollide eest Ada ja Flora McGrathina. 1994. aasta Oscarite jagamisel oli film esitatud auhinna saamiseks kaheksas kategoorias ja võitis neist kolm: parim naisnäitleja (Holly Hunter), parim naiskõrvalosatäitja (Anna Paquin) ja parim algupärane käsikiri (Jane Campion). Anna Paquin, kes oli tol ajal 11-aastane, on vanuse poolest teisel kohal kõige nooremate Oscari võitjate hulgas Tatum O'Neali järel, kes võitis naiskõrvalosatäitja Oscari 1974. aastal 10-aastasena.

Tegevustik[muuda | muuda lähteteksti]

Filmis "Klaver" jutustatakse lugu tummast šotlannast, Ada McGrathist, kelle tema isa müüb abikaasaks Uus-Meremaa ääremaalasele Alisdair Stewartile. Ada saadetakse laevaga teele koos tütar Floraga. Filmivaataja kuuleb taustaks kõnet, mis väljendab Ada mõtteid, mitte tema juttu. Ada ei ole rääkinud ühtegi sõna sellest ajast peale, kui oli kuueaastane, ja mitte keegi, k.a tema ise, ei tea miks. Ta väljendab end läbi klaverimängu ja viipekeele abil, mida tema tütar tõlgib. Ada ei hooli eriti maailma asjadest, vaid tegeleb iga päev tundide kaupa klaverimänguga. Filmi käigus ei saagi päris selgeks, miks ta rääkimise lõpetas. Flora, nagu hiljem selgub, pärineb suhtest õpetajaga, kes Ada maha jättis.

Laevameeskond paneb Ada, tema tütre Flora ja nende asjad koos klaveriga, Uus-Meremaa rannale maha. Kuna keegi ei ole neid vastu võtmas, veedavad nad öö üksi rannal oma kastidesse pakitud asjade kõrval. Järgmisel päeval saabub abikaasa Alisdair koos maooride salga ja oma valge sõbra Bainesiga. Baines on kohalik metsnik ja endine meremees, kes on paljud maoori kombed omaks võtnud, näiteks näo tätoveerimine ja maooridega suhtlemine. Mehi ei ole piisavalt, et kõiki asju kanda ja Alisdair jätab klaveri rannale maha, kutsudes esile Ada tungivad vastuväited.

Ilmneb, et Alisdair on häbelik ja tagasihoidlik mees, kes räägib Adale, et tema väikeses majas ei ole ruumi klaveri jaoks. Ada jääb vastukaaluks tema suhtes külmaks ja üritab ikkagi oma klaverit tagasi saada. Ta läheb koos Floraga Bainesi juurde ja palub ennast klaveri juurde viia. Algul Baines keeldub, kuid lõpuks veedavad nad kolmekesi päeva rannal, kus Ada klaverit mängib. Baines on sotsiaalselt küll maooridega samastunud, kuid ta ei ole nende hulgast naist võtnud. Ta on klaverit mängivast Adast sisse võetud.

Varsti ostab Baines klaveri Alisdairi käest välja ja saavutab kokkuleppe, et Ada hakkab käima talle klaveritunde andmas. Kui Ada kuuleb, et tema kalleim vara on sõna lausumata maha müüdud, on ta raevunud, kuid Alisdair sunnib teda tundide andmise kokkuleppest kinni pidama. Bainesi juurde jõudes selgub, et mees eelistab pigem kuulata, kui ise mängima õppida. Saab selgeks, et ta ei ostnud klaverit mitte isiklikust muusikahuvist, vaid kuna ta naudib Ada mängu. Ta pakub välja, et Ada võib klaveri tagasi teenida üks klahv haaval, kui mees võib mängimise ajal teha Adaga seda, mis talle meeldib. Ada ei suuda keelduda võimalusest klaverit tagasi saada ja nõustub.

Ada ja tema abikaasa Alisdairi vahel ei ole olnud seksuaalset ega isegi mitte kergelt kiindunud suhet, samal ajal kui tunnid Bainesiga muutuvad naise võrgutamiseks. Mees nõuab pidevat intiimsuse kasvu vastutasuks suurema arvu klahvide eest. Aga Ada teeb seda vastumeelselt ja ei andu nii, nagu mees seda tahaks. Mõistes, et naine teeb kõike ainult klaveri tagasisaamise nimel ja tal ei ole mehe vastu romantilist kiindumust, annab Baines meeleheites klaveri Adale tagasi. Mees leiab, et nende kokkulepe teeb Adast hoora ja temast kiimalise mehe. Tegelikult tahab ta, et naine temast hooliks, kuid ei usu et see on võimalik.

Ada saab küll klaveri tagasi, kuid leiab peagi, et ta tunneb puudust Bainesist, kes teda mängides jälgiks. Ta läheb ühel pärastlõunal mehe juurde tagasi ja nad annavad järgi oma kirele. Alisdair, kes on lõpuks hakanud midagi kahtlustama, kuuleb ja näeb Bainesi majast mööda minnes neid armatsemas. Ta vangistab Ada oma majja ja hiljem võtab talt lubaduse, et naine enam Bainesiga ei kohtu. Ada kirjutab klaveriklahvile armuavalduse ja saadab Flora seda Bainesile viima. Flora ei taha seda teha ja viib paki hoopis Alisdairi kätte. Alisdair loeb klahvile põletatud armuavaldust, tuleb raevukana koju ja raiub kirvega Ada nimetissõrme otsast. Alisdair saadab Floraga Bainesile riidelapi sisse mähitud maharaiutud sõrme koos ähvardusega, et kui mees üritab Adaga kohtuda, raiub ta maha järgmise sõrme.

Järgmisel ööl magavat Adat katsudes, kuuleb Alisdair enda arvates Ada häält oma peas, mis palub naisel koos Bainesiga minna lasta. Sügavalt rabatuna otsustab ta Ada ja Flora koos Bainesiga ära saata ning lahutada oma abielu. Nad lahkuvad samalt rannalt, kuhu filmi algul saabusid. Paadiga laeva juurde sõites nõuab Ada, et Baines viskaks klaveri üle parda. Kui klaver põhja vajub, sätib Ada meelega oma jala klaveri järel lohiseva köie puntrasse ja ta tõmmatakse vette. Sügaval vee all muudab ta meelt, tal õnnestub vabaks rabeleda ja pääseda.

Epiloogis kirjeldab Ada oma uut elu koos Bainesi ja Floraga Nelsonis, kus ta annab klaveritunde. Tema maharaiutud sõrm on asendatud hõbedast sõrmega, mille Baines valmistas. Ada kujutab ette oma klaverit selle märjas hauas ja ennast selle kohal hõljumas. Ta võtab kõnetunde, et hakata uuesti rääkima. Film lõpeb tsitaadiga Thomas Hoodi poeemist "Vaikus", millega ka film algas.

Osatäitjad[muuda | muuda lähteteksti]

Holly Hunter Ada McGrathi osas
Harvey Keitel George Bainesi osas
Anna Paquin Flora McGrathi osas
Sam Neill Alisdair Stewarti osas
Kerry Walker tädi Moragi osas
Genevieve Lemon Nessie osas
Tungia Baker Hira osas
Ian Mune pastori osas
Peter Dennett madrustepealiku osas
Cliff Curtis Mana osas
George Boyle Ada isa osas

Filmi tegemine[muuda | muuda lähteteksti]

Ada osatäitja leidmine oli keeruline protsess. Jane Campioni esimene valik oli Sigourney Weaver, kes keeldus rollist, kuna ei osalenud sel ajal filmides. Jennifer Jason Leigh oli hõivatud filmiga “Rush”.[2] Isabelle Huppert kohtus Jane Campioniga ja temast tehti Adana ajastule vastavad fotod, hiljem ta kahetses, et ei võidelnud selle rolli eest nii nagu Holly Hunter.[3]

Flora osatäitja otsimine toimus pärast seda, kui Holly Hunter oli valitud. 9–13-aastastele tüdrukutele korraldati mitu avalikku esinemisproovi, otsides tüdrukut, kes oleks piisavalt väike, et olla Ada tütar (kuna Holly Hunter on väga lühikest kasvu [4]). Anna Paquin sai rolli endale võistluses 5000 tüdruku vastu.[5]

Filmi tegemine algas 1992. aasta aprillis, filmimine algas 11. mail 1992 ja kestis juulini. Ametlikult lõpetati tootmine 22. detsembril 1992.[6] 2013. aasta juulis tunnistas Jane Campion, et tema algne kavatsus oli, et peategelane upubki koos klaveriga.[7]

Filmi avaldasid DVD-l LIVE Entertainement 1997. aastal ja BD-l Lionsgate 2012. aastal.[8]

Vastuvõtt[muuda | muuda lähteteksti]

Filmiarvustused olid ülekaalukalt positiivsed. Filmikriitikud nimetasid seda jõuliseks, erakordselt ilusaks filmiks, mis kirjeldab tervet tunnete universumit. Filmisaidil Rotten Tomatoes teenis "Klaver" üheksakümneprotsendiliselt tõendatud värskuse hinnangu. [9] Saidil Metacritic on see saanud 100-punktisel skaalal hindeks 89.[10]

1993. aasta Cannes'i filmifestivalil jagas "Klaver" Kuldse Palmioksa auhinda Chen Kaige'i filmiga "Farewell to My Concubine" ja Holly Hunter sai parima naisnäitleja auhinna.[11] 1994. aastal võitis film kolm Oscarit: parim näitlejanna Holly Hunter, parim naiskõrvalosatäitja Anna Paquin ja parim algupärane käsikiri Jane Campion. Holly Hunter on üks kolmest näitlejannast, kes on saanud parima näitlejanna Oscari tumma rolli eest pärast tummfilmi ajastu lõppu. Tema häält on kuulda üksnes taustahelina.

Film, selle osatäitjad ja tegijad on saanud arvukalt ka muid filmiauhindu.

Filmimuusika[muuda | muuda lähteteksti]

Michael Nymani poolt filmile kirjutatud klaverimuusika kogumikheliplaadist sai enim müüdud filmimuusika album.[12] Sinna hulka kuulub tunnustatud pala "The Heart Asks Pleasure First", lisaks palad pealkrjadega "Big My Secret", "The Mood That Passes Through You", "Silver Fingered Fling", "Deep Sleep Playing", "The Attraction of the Pedding Ankle" jt. See album on arvatud 100 kõigi aegade parima filmimuusika albumi hulka ja Michael Nymani helitööd on peetud filmi üheks peategelaseks (Entertainement Weekly, 12. oktoober 2001, lk 44).[13]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. [1] The Wrap Powergrid
  2. [2] Museum of the Moving Image
  3. [3] The Story of Film
  4. [4] Indiewire
  5. [5] PaquinAnna.com
  6. [6] Internet Movie Database
  7. [7] The Guardian 08.07.2013
  8. [8] Amazon.com
  9. [9] Rotten Tomatoes
  10. [10] Metacritic
  11. [11] Festival de Cannes
  12. [12] Michael Nymani ametlik veebisait
  13. [13] America's 100 Best Movie Soundtracks

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]