Kivi-Vigala mõis

See artikkel on mõisast; linnuse kohta vaata artiklit Vigala vasallilinnus, Vana-Vigala mõisa vaata artiklit Vana-Vigala mõis

Kivi-Vigala mõis (saksa keeles Stein-Fickel) oli rüütlimõis Läänemaal Vigala kihelkonnas. Tänapäeval asub mõisasüda Rapla maakonnas Märjamaa vallas Naravere külas.

Ajalugu

Kõige varasem teade Uexküllide rajatud mõisast on 13. sajandi teisest poolest. Esimesed kindlad teated mõisa kohta pärinevad 1420. aastast, mil ühtlasi mainitakse vesiveskit. Vigala vasallilinnust nimetatakse allikais mõnevõrra hiljem; see hävis 1581. aastal Liivi sõjas ja 1645. aastal olid alles vaid varemed.

Vigala kujunes Läänemaa Uexküllide vasallisuguvõsa keskseimaks mõisaks, mille kõrgaeg langes 16. ja 17. sajandisse. Põhjamaade seitsmeaastases sõjas, 1563. aastal, kui rootslased vallutasid Haapsalu, Läänemaa ja poole Saaremaast, läksid Rootsi alluvusse ka Lihula ja Koluvere loss. Lihula linnuses olnud ja Taani hertsogit Magnust toetanud Diderik Farensbeck (Haimrest), Hinrik Live (Liivist), Jürgen Uxel (Konuverest), Johan Farensbeck (Uuglast) jt vangistati ja saadeti Rootsi^[1].

Üxküllide Vigala-haru meesliini hääbudes (1585^[2]) võeti nende praktiliselt kogu Vigala kihelkonda hõlmav hiigelvaldus Rootsi riigile, mis hiljem anti 1579. aastal Üxküllide suguvõsa kõrvalliini esindajale (Johann von Uexküll, Otto von Üxküll Antslast, 1584. aastast Otto von Uexküll jt), kes oli võidelnud Rootsi poolel^[3]. Suguvõsa Päärdu ja Mõniste liini vahelise pärandavara jagamise lepinguga 1624. aastal pärisid Vigala vennad Georg ja Johann von Uexküllid Mõniste suguvõsalliinist. Georg (Jürgen) von Uexkülli (surn. 1636) ja tema lese Magdalena von Uexkülli (sünd. von Bremen) surma järel sai mõisa Berend Johann von Uexküll (1648–1687), kelle surma järel olid pärijad tema pojad: kapten Adam Johann (1662–1729) ja kapten Otto Konstantin von Uexküll (1672–1718). Vana-Vigala ja Kivi-Vigala mõis pärandus Põhjasõja järel nende onupoja pojapojale Berend Johann von Uexküllile (1730–1789), kes loobus kõigist nõudlustest Üxküllide Mõniste, Pikavere, Ravila ja teistele pärusmõisatele^[4].

1763. aastal moodustas Uexküllide Vigala suguvõsaliini Berend Johann von Uexküll (1730–1789) Vana-Vigala ja Kivi-Vigala fideikomissi, mille peamõisaks sai uuele kohale ehitatud peahoonega Vana-Vigala mõis ja Kivi-Vigala mõisast sai Vigala kirikumõis. Lõplikult jäi mõis kiratsema pärast häärberi põlengut 1786. aastal.

Tänapäeval on vanas mõisasüdames Enge jõe vasakul kaldal Märjamaa valla hooldekodu ja perearstikeskus.

Mõisa suurus

1568. aastal oli mõisa suurus 80 adramaad. Kaugeimad alad olid Loodna piirkonnas. 1774. aastal oli mõisamaad 35,75 adramaad.

Mõisa nimest

Mõisa tunti varem Vigala (Fickel) nime all. Pärast mõisa jagunemist tuli käibele nimi Suur-Vigala (Groß Fickel). 18. sajandil hakati mõisa kunagise kivilinnuse järgi kutsuma Kivi-Vigalaks (Stein Fickel).

Mõisaansambel

Vana puidust häärber põles 1786. aastal. Seejärel ehitati kirikumõisa südamesse tagasihoidlik ühekorruseline palkmaja, mida on hiljem ümber ehitatud. Viimane suurem ümberehitus tehti 1990. aastate lõpus.

Vaata ka

Eesti mõisate loend

Viited

↑ Balthasar Russow. Liivimaa kroonika, Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus 1920–1921, lk 16
↑ Stackelberg, Otto Magnus von, Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil Estland Band I, Görlitz, 1931 seite 482
↑ Andres Adamson "Liivimaa mõisamehed Liivi sõja perioodil" Acta Historica Tallinnensia, 2006, 10, 25
↑ Kivi-Vigala mõis Rahvusarhiivi Kinnistute registris

Välislingid

Kivi-Vigala mõis Rahvusarhiivi Kinnistute registris

[1] Balthasar Russow. Liivimaa kroonika, Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus 1920–1921, lk 16

[2] Stackelberg, Otto Magnus von, Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil Estland Band I, Görlitz, 1931 seite 482

[3] Andres Adamson "Liivimaa mõisamehed Liivi sõja perioodil" Acta Historica Tallinnensia, 2006, 10, 25

[4] Kivi-Vigala mõis Rahvusarhiivi Kinnistute registris

[1]

[2]

[3]

[4]