Polovetsid
Polovetsid (ka kõptšakid, kiptšakid, kumaanid) oli turgi rahvas. Nad kõnelesid turgi keelte kõptšaki rühma kuulunud polovetsi keelt.
_tr.png)
Polovetsid olid pärit Altaist. Nad kuulusid europiidsesse rassi.[1] 9. sajandil hakkasid polovetsid liikuma läände, 11. sajandi keskpaigas ületasid nad Volga ning jõudsid Doni-, Dnepri- ja Dnestri-äärsete steppideni. Petšeneegid lahkusid polovetside survel läände.[2]
Polovetside suhted Kiievi-Venega olid kord rahumeelsed, kord vaenulikud. Polovetsid sooritasid ka rüüsteretki Vene aladele. 11. sajandil toimus polovetside ja Kiievi-vene vürstide vahel lähenemine, vürstid kasutasid omavahelises võimuvõitluses liitlastena polovetse (Oleg Svjatoslavitš võimuvõitluses Vsevolod Jaroslavitšiga (1078)) ning sõlmisid ka dünastilisi liite polovetside valitsejate tütardega. Kiievi suurvürst (1093–1113) Svjatopolk abiellus 1094. aastal Tugor-khaani tütrega. Novgorodi ja Galiitsia-Volõõnia vürst Mstislav Mstislavitš Udaloi oli abielus kumaanide khaani Köteni ehk Kotyani tütrega.
12. sajandi alguses tugevnenud keskvõimuga Kiievi-Vene alustas suurvürst Vladimir Monomahhi valitsusajal polovetside aladele laienemist ning sundis neid ajutiselt taganema Põhja-Donetsi jõest ida poole. Nad osalesid ka Gruusia kuningriigi ja kuningas Daviti võitluses vaenlastega Kaukasuse piirkonnast.
Polovetside asuala laienes 12. sajandil ka Musta merega piirnevatele Bulgaaria aladele, kus nad toetasid võitlust Bütsantsi keisririigiga ja valahhide ja bulgaarlaste mässu, mis viis teise Bulgaaria riigi tekkimiseni 1187. aastal.
11.–15. sajandini nimetati Doonau suudme ja Tjan-Šani vahelist ala Kõptšaki stepiks. Polovetside põhitegevusala oli rändkarjakasvatus.
1223. aastal sai vene-polovetsi ühisvägi Kalka lahingus mongoli väelt lüüa. Tšingis-khaan surma järel (1227) sai pärijaks 1229. aastal tema poeg, karismaatiline Ugedei. Ühena oma esimestest tegudest saatis Ugedei väed vallutama baškiire, volgabulgaare ja teisi rahvaid Kõptšaki kontrollitud steppides. Tšingis-khaani pojapoeg Batu-khaan (Džutši poeg) vallutas 1236–1237 Volga bulgarite khaaniriigi, mordvalased, tšuvašid ja teised Lõuna-Venemaa steppide rahvad.
Pärast mongolite vallutust 1237–1240 lakkasid polovetsid iseseisva poliitilise üksusena olemast ja neist kujunes Kuldhordi turgikeelne rahvastik. Polovetsid mängisid olulist rolli kumõkkide, balkaaride, karatšaide, krimmitatarlaste, tatarlaste ja baškiiride kujunemisel. Mõnevõrra väiksem, kuid samuti oluline oli polovetside roll kasahhide ja karakalpakkide etnogeneesis. Mongolite eest Ungarisse ja hiljem Bulgaariasse põgenenud polovetsid sulandusid seal kohaliku elanikkonna hulka.