Kiiritustõbi

Allikas: Vikipeedia
Kiiritustõbi
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-10 T66
RHK-9 990
MedlinePlus 000026
eMedicine article/834015
MeSH D011832

Kiiritustõbi ehk äge kiiritusmürgistus ehk äge kiiritushaigus [1] ehk akuutne radiatsiooni sündroom on pärast suure radioaktiivse kiirgusdoosi (üle 1 Gy) saamist 24 tunni jooksul ilmnev kogum tervisehäireid.

Äge kiiritusmürgistus on äge ehk akuutne seisund, mis kiiritada saamisel tähendab sümptomite teket tundide ning mitte päevade, kuude või aastate pärast ja need võivad kesta mitmeid kuid.[2] [3][4][5]

Sümptomite ilmnemise loomus ja aeg sõltub ioniseeriva kiirguse doosi suurusest. Väiksemad doosid põhjustavad gastrointestinaalseid haigusnähte (iiveldus ja oksendamine) ning vere koostise muutusest tingitud haigusnähte (põletik ning verejooks). Suuremad doosid võivad lisaks eelnevale põhjustada neuroloogilist kahju ning lõppeda surmaga. Ägeda kiiritusmürgistuse ravi on enamasti toetava iseloomuga: kasutatakse vereülekannet ning manustatakse antibiootikume. Ekstreemsemaid ravimeetodeid, nagu luuüdi siirdamine, kasutatakse ulatuslikemate kahjustuste korral.[4]

Väiksemate dooside korral ajaühikus avaldub kiiritusmürgistus kroonilisena, mille korral sarnased sümptomid tekivad alles kuude või aastate pärast.

Igasugune kiiritada saamine suurendab riski haigestuda mitmetesse vähkkasvajatesse.

Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Klassikaliselt jaotatakse ägeda kiiritusmürgistuse sümptomid kolme põhilisse kategooriasse: vereloomelised, gastrointestinaalsed ning neurovaskulaarsed.[4] Aeg haigusnähtude ilmnemiseni sõltub doosi suurusest. Suurema doosi korral ilmnevad sümptomid varem.[4] Ühtlasi eeldavad kirjeldatavad seosed, et kiiritada on saanud ühtlaselt kogu keha. Vastasel juhul ei pruugi osa sümptomeid ilmneda: Vereloomega seotud sümptomid ilmnevad vaid juhul, kui kiiritada on saanud aktiivselt vereloomet teostav luuüdi. Neurovaskulaarne sündroom vajab avaldumiseks aju kiiritamist. Gastrointestinaalsed sümptomid aga ei esine, kui kõht ja soolestik ei ole saanud kiiritada.

  1. Vereloomeline (hematopoeetiline). Seda sündroomi iseloomustab vererakkude arvu vähenemine, mille tagajärgedeks võivad olla põletikud (vähem valgeid vererakke), veritsus (vähem vereliistakuid) ning aneemia (vähem punaseid vereliblesid)[4]. Muutusi veres võib täheldada ka väikeste dooside korral (0,25 Gy). Kiiritatu ei pruugi muutusi tunda, kui doos on väiksem kui 1 Gy. Vereloome häiritus pärsib haavade paranemist, mistõttu kergemgi trauma võib osutuda äärmiselt ohtlikuks.
  2. Gastrointestinaalne. See sündroom on tavaliselt 6 kuni 30 Gy suuruse doosi tagajärg.[4] Tavaliselt kahe tunni jooksul ilmnevad iiveldus, oksendamine, isukaotus ja alakõhu valu. Vähem kui kahe tunni jooksul ilmnenud iiveldust võib pidada indikaatoriks, et tegemist on potentsiaalselt eluohtliku kiiritusdoosiga.[4]
  3. Neurovaskulaarne. Tüüpiliselt esineb dooside korral, mis on suuremad kui 30 Gy, kuid esinemine on võimalik ka juba 10 Gy suuruse doosi korral.[4] Ilmnevad neuroloogilised sümptomid nagu peapööritus, peavalu, teadvuse kaotus. Sümptomid ilmnevad minutite kuni mõni tunni jooksul. Seisund lõpeb eranditeta surmaga.[4]

Ägeda kiiritusmürgistuse varajased sümptomid võivad olla iiveldus ja oksendamine, peavalud, väsimus, palavik ning lühiajaline nahapunetus. Need sümptomid on tavalised paljude haiguste korral ega pruugi viidata kiiritusmürgistusele.

Faas Sümptom Kogu-keha absorbeeritud doos (Gy). Protsentides on näidatud sümptomite ja suremuse esinemissagedused
1–2 Gy 2–6 Gy 6–8 Gy 8–30 Gy Rohkem kui 30 Gy
kohene iiveldus and oksendamine 5–50% 50–100% 75–100% 90–100% 100%
avaldumisaeg 2–6 h 1–2 h 10–60 min < 10 min mõni minut
kestus < 24 h 24–48 h < 48 h < 48 h Kestab surma saabumiseni (< 48 h)
kõhulahtisus ei esine ei esine või kerge (< 10%) tugev (> 10%) tugev (> 95%) tugev (100%)
avaldumisaeg – 3–8 h 1–3 h < 1 h < 1 h
peavalu kerge kerge või keskmine (50%) keskmine (80%) tugev (80–90%) tugev (100%)
avaldumisaeg – 4–24 h 3–4 h 1–2 h < 1 h
palavik puudub temperatuuri tõus keskmine

(10-100%)

temperatuuri tõus keskmine või

suur (100%)

kõrge palavik

(100%)

kõrge palavik

(100%)

avaldumisaeg – 1–3 h < 1 h < 1 h < 1 h
kesknärvisüsteemi mõjutused kognitiivsed funktsioonid normaalsed kognitiivsed funktsioonid halvenenud 6–20 h kognitiivsed funktsioonid halvenenud > 24 h närvisüsteemi häired krambid, värinad, ataksia, letargia
latentne periood 28–31 päeva 7–28 päeva < 7 päeva puudub puudub
haigusseisund kerge või keskmine leukopeenia
kurnatus
nõrkus		 keskmine või raske leukopeenia
purpura
veritsus
põletikud
epilatsioon pärast 3 Gy		 tõsine leukopeenia
kõrge palavik
kõhulahtisus
oksendamine
peapööritus ning orientatsioonihäired
hüpotensioon
elektrolüütiline häiritus		 iiveldus
oksendamine
tugev kõhulahtisus
kõrge palavik
elektrolüütiline häiritus
šokk		 Patsiendid surevad 48 h jooksul
suremus meditsiinilise abita 0–5% 5–100% 95–100% 100% 100%
meditsiinilise abiga 0–5% 5–50% 50–100% 100% 100%
Surm saabub 6–8 nädalaga 4–6 nädalaga 2–4 nädalaga 2 päeva–2 nädalaga 1–2 päevaga

[6]

Vähkkasvajad[muuda | muuda lähteteksti]

Künniseta lineaarse mudeli järgi (linear no-threshold model) võib igasugune ioniseeriv kiirgus (sõltumata sellest, kas doos on piisavalt suur, et kutsuda esile sümptomeid) põhjustada vähkkasvajat, rakkudele ja kromosoomidele sündinud kahju tõttu. Mis tähendab, et kõigil kiiritusmürgistust põdenutel on suurem risk pahaloomulistesse kasvajatesse haigestuda. Tõenäosus vähki haigestuda on võrdeline saadud kiirituse efektiivse doosiga. Efektiivne doos arvestab nii kiirguse liiki kui kiiritatavate elundite iseärasusi. Edasine haiguse kulg ei sõltu doosist.

Haigestumine[muuda | muuda lähteteksti]

Äge kiiritusmürgistus võib avalduda, kui organismi mõjutab lühikese aja jooksul suur kogus (> 0,1 Gy) ioniseerivat kiirgust. Nii suure doosi võib saada näiteks järgnevate sündmuste tagajärjel (> 0,1 Gy/h):

  1. Tuumaplahvatus
  2. Kontrolli alt väljunud ahelreaktsioon
  3. Kiiritusravi õnnetus
  4. Päikesetuul planeetidevahelises ruumis
  5. Loodusesse paisatud radioaktiivsed jäätmed
  6. Radioaktiivse materjali sattumine organismi

Kiiritamine võib olla üle-kehaline või kohalik. Kohaliku kiiritamise korral saab kiiritada ainult teatud kehapiirkond. Sellisel juhul on tavaline küll põletuse teke, aga kiiritusmürgistuse sümptomeid ei pruugi esineda. 20. sajandil kasutasid radiografistid masinate kalibreerimiseks oma käe kiiritamisest põletuse tekkeni kulunud aega.[7]

Avakosmos[muuda | muuda lähteteksti]

Maa atmosfäärist väljaspool mõjutab astronaute galaktiline kosmiline kiirgus ning päikesetuul. Päikesetuul võib olla piisavalt intensiivne, põhjustada spetsiaalse kaitsevarustuseta astronaudi surma.[8] Galaktilise kosmilise kiirguse korral ei ole piisavalt andmeid, otsustamaks ägeda kiiritusmürgistuse esile kutsumiseks vajaliku kiirgusdoosi üle.[9]

Patofüsioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Kiirituse mõjul kahjustuvad DNA ja teised molekulaarsed võtmestruktuurid mitmete kudede rakkudes. Seeläbi ei saa rakk enam normaalselt jaguneda, mis viib haigusnähtude ilmnemiseni.

Ägeda kiiritusmürgistuse tõsidus sõltub absorbeeritud doosist. Mitmeid seotud suurusi (ekvivalentne doos, efektiivne doos) kasutatakse pikaajaliste bioloogiliste mõjude hindamisel (näiteks vähkkasvajate esinemus), kuid need pole kasutatavad kiiritusmürgistuse korral.[10] Et vältida segadust kasutatavate füüsikaliste suuruste vahel, on absorbeeritud doosi mõõtühikuks 1 Grei (1 Gy) või 1 Raad (1 rad), samas kui teiste suuruste korral on selleks 1 siivert (1 Sv) või 1 rem. 1 rad = 0,01 Gy.[11] Terve keha kiiritamisel on absorbeeritud, ekvivalentne ja efektiivne doos arvuliselt võrdsed.

Kiiritusravi korral määrab arst lokaalse absorbeeritava doosi, mis võib olla 60 Gy või suurem. Doos jaotatakse üle nädalate või kuude (umbes 2 Gy päeva kohta), mis lubab normaalsetel kudedel end vahepeal parandada, võimaldades kasutada suuremaid kogudoose. Saamaks kohalikul kiiritamisel ülaltoodud tabelis kasutatav võrreldav kogu keha doos, tuleb lokaalne doos arvutada ümber üle kogu keha massi jaotuvaks, ehkki kiiritada saab vaid väike osa kehast.

Diagnoos[muuda | muuda lähteteksti]

Kiiritusmürgistuse diagnoosi panekul on olulised kliinilised leiud, kuid sageli ka leidude sobivus taustinfoga, sest kiiritusmürgistuse sümptomid on tavalised paljude haiguste korral.[4] Mõõtes täielikku lümfotsüütide arvu, on võimalik anda ligikaudne hinnang doosi suurusele. Tuhandest raadist väiksemate dooside korral on võimalik olukorra tõsiduse määramiseks kasutada ka kiiritada saamisest oksendamiseni kulunud aega.

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Ägeda kiiritusmürgistuse korral kasutatakse sümptomaatilist ravi, mis tähendab tekkinud puuduste kompenseerimist ja sümptomite leevendamist. Raviks kasutatakse antibiootikume, verepreparaate, rakkude diferentseerumist soodustavaid faktoreid ning tüvirakke.[4]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "Meditsiinisõnastik" 2004:343.
  2. ↑ Acute Radiation Syndrome (22. august 2013), Centers for Disease Control and Prevention (USA), kontrollitud 02.11.2013
  3. ↑ Acute Radiation Syndrome: A Fact Sheet for Clinicians (10. mai 2006), Centers for Disease Control and Prevention (USA), kontrollitud 02.11.2013
  4. ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 Acute radiation syndrome: assessment and management (juuni 2010), Donnelly, E. H.; Nemhauser, J. B.; Smith, J. M.; Kazzi, Z. N, South Med J., kontrollitud 02.11.2013
  5. ↑ Pharmacological countermeasures for the acute radiation syndrome (jaanuar 2009), Xiao, M.; Whitnall, M. H., Curr Mol Pharmacol., kontrollitud 02.11.2013
  6. ↑ Radiation Exposure and Contamination (september 2013), Bushberg, Jerrold T., Merck Manuals, kontrollitud 02.11.2013
  7. ↑ A Brief History of Radiation Protection Standards (1995), William, C. Inkret, Los Alamos Science, kontrollitud 02.11.2013
  8. ↑ Superflares could kill unprotected astronauts (21. märts 2005), Battersby, Stephen, New Scientist, kontrollitud 02.11.2013
  9. ↑ Space Radiation Hazards and the Vision for Space Exploration (2006), National Academies Press, kontrollitud 02.11.2013
  10. ↑ The 2007 Recommendations of the International Commission on Radiological Protection (2007), International Commission on Radiological Protection, kontrollitud 02.11.2013
  11. ↑ The Effects of Nuclear Weapons (1977), Dolan, P. J.; Glasstone, S., Department of Defense (USA), kontrollitud 02.11.2013
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kiiritustõbi&oldid=6580048"