Kihtsajupilved
Kihtsajupilved (ladina keeles Nimbostratus, lühend Ns) on keskmiste pilvede klassi kuuluv pilvede põhiliik.
Harilikult moodustavad nad ühtlase tumehalli või sinaka, mõnikord kollaka jumega pilvemassi üksikute tumedamate viirgude või murrujoontega.[1] Pilvemassi paksus võib olla kuni 10 kilomeetrit, tihti on pilvekihis tühikuid. Kihtsajupilved on segapilved; need koosnevad nii veepiisakestest kui ka lumehelvestest ja jääkristallidest, seetõttu on nad sajurohked.[2]
Kihtsajupilved tekivad kõrgusevahemikus 1,5–3[2](3–5[1]) km, aga kui nende alla tekivad hatakpilved, siis võib näida, et nende alumine piir on kõrgusel 100–200 meetrit ja isegi madalamal.[3] Kihtsajupilvede teke on seotud tsüklonite moodustumise ja liikumisega.
Kihtsajupilved tekivad sooja frondi ees, kui soe õhk liigub külmale õhule vastu ja tõuseb selle õhumassi kohale. Sooja õhu temperatuur alaneb, veeaur kondenseerub ja tekivad pilvevallad pikkusega mitusada või mõnikord isegi tuhat kilomeetrit. Pilved algavad 300–400 km kaugusel sooja frondi ees ja ulatuvad sügavuti tsükloni keskkohani. Nende alumine piir algab tavaliselt 2000–1800 m kõrguselt ning alaneb koos sooja frondi laskumisega kõrguseni 100–200 m ja isegi madalamale.[1] Oluline on märkida, et viimane kõrgus on tegelikult hatakpilvede piir, kihtsjupilved asuvad nende kohal.[3]
Kihtsajupilved tekivad ka aeglaselt liikuva külma frondi taga. Külm õhk liigub sooja õhumassi suunas ja soe õhk kerkib külma õhu kohale. Sooja õhu temperatuur alaneb, veeaur kondenseerub ning tekib pilvede ala laiusega 100–200 km.[1]
Oklusioonifrontidel võivad kihtsajupilved esineda nõrgemal kujul.
Kihtsajupilvedega, nagu ka mõnd muud liiki pilvedega, võivad sageli kaasneda hatakpilved.[4]
Kihtsajupilvedest sajab kas vihma, lörtsi või lund, mis tähendab, et tegemist on tüüpiliste sajupilvedega. Hilissügisel, talvel või varakevadel võib esineda veel üks omapärane sademete liik – jäävihm.
Tavaliselt on tegemist pikaajalise (mõnest tunnist paari-kolme ööpäevani) laussajuga, mille intensiivsus varieerub suuresti. Tüüpiline sademete hulk on 5–15 mm, tugeva saju korral isegi 20 mm. Harva on registreeritud sadusid üle 50 mm sajuvee hulgaga.[1]
Klassifitseerimise probleem
Kuna kihtsajupilved on väga suure vertikaalse ulatusega ehk ulatuvad tihti läbi kõigi kolme korruse, võidakse neid liigitada mitmeti. Neid võib lugeda alumiste pilvede hulka, arvestades sel juhul ainult pilvede alumist piiri, mis võib siiski 2 km-st kõrgemal olla, või suure vertikaalse ulatusega pilvede hulka. Kuid kuna kihtsajupilvede raskuskese asub keskmiste pilvede kõrgusel, on üldiselt kokku lepitud, et need kuuluvad keskmiste pilvede hulka. Klassifitseerimisel tekitab segadust ka see, et hatakpilved arvatakse tihti kihtsajupilvede koosseisu.[3][4][5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Milvi Jürissaar. Kihtsajupilved, Eesti Loodus, 1997, nr 11/12.
- ↑ 2,0 2,1 Jüri Kamenik. II klass: keskmised pilved. Nimbostratus – kihtsajupilved, Ilm.ee, 17.09.2009
- ↑ 3,0 3,1 3,2 5. Kihtsajupilved – Nimbostratus[alaline kõdulink] : Jüri Kamenik, https://web.archive.org/web/20120905051136/http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/
- ↑ 4,0 4,1 Probleemne kihtsajupilv ja pilvede süstematiseerimine, blogi "Ilm ja inimesed", 01.03.2009.
- ↑ About Cloud Classifications : Gavin_Pretor-Pinney, http://cloudappreciationsociety.org/
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kihtsajupilved |