Rünkpilved

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Keskmised rünkpilved (Cumulus medocris) Jõgeval 22.07.2014.

Rünkpilved (ladina keeles Cumulus, lühend Cu) on konvektsioonipilvede klassi kuuluvate pilvede põhiliik. Nende aluse kõrgus Eestis on harilikult 0,8–1,5 km, madala suhtelise õhuniiskuse puhul isegi kõrgemal, kuni 2,5–3 km[1] ja nende paksus võib olla mitmesajast meetrist kuni mitme kilomeetrini. Rünkpilved on topi- või rüngakujulised[2], millest ka nimetus.

Rünkpilved tekivad tavaliselt päikesepaistelise ilma korral, kui ebaühtlaselt soojenenud maapinna kohal tekivad tõusvad õhuvoolud, st tekib õhu konvektiivliikumine.[2] Soe ja niiske tõusev õhk jõuab kondenseerumistasemeni, veeaur tõusva voolu tipus kondenseerub ning kui konvektsioonitase on kohe natuke kõrgemal, siis tekivad väikesed valged villakuhilaid meenutavad pilved, mis arenevad sageli järk-järgult suurteks rünkpilvedeks. Sellised pilved koosnevad veepiiskadest. Kui rünkpilved arenevad võimsateks ja kõrgeteks, siis võivad need koosneda pilve tipus ka lume- ja jääkristallide segust. Mõnikord arenevad või koonduvad rünkpilved rünksajupilvedeks, millest sajab hoovihma või rahet ja millega võib kaasneda äike. Rünkpilved ei ole tüüpilised sajupilved, kuid harva võib siiski neist, peamiselt võimsatest rünkpilvedest, sadada nõrka vihma, hoovihma, rahet või lumekruupe)[2].

Õhumassisisesed rünkpilved hakkavad soojal aastaajal tekkima enne lõunat ja kaovad tavaliselt õhtuks. Sügisel võivad rünkpilved tekkida veekogude kohal, sest maismaa on sel aastaajal külmem kui vesi.[2]

Rünkpilvede alamliigid ja vormid[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]