Kihtpilved

Allikas: Vikipeedia
Kihtpilved varjavad Tartus oleva telemasti tippu

Kihtpilved (ladina keeles Stratus, St) on madal, sageli kogu taevast kattev ühtlane, laineline või rebenenud ilmega pilvekiht, mis tekib aluspinnale lähedal (madalamal kui 2 km), kuuludes seetõttu alumiste pilvede klassi. Väga õhukese kihi puhul võib päike (või kõrgemal asuvad pilvekihid) olla nähtav, paksema kihi puhul ei saa päikese asukohta üldse määrata.[1][2]

Kihtpilved koosnevad enamasti veepiisakestest, ainult väga madala õhutemperatuuri juures (−10 °C ja madalam) võivad osaliselt koosneda ka jääkristallidest. Selle põhjuseks on kapillaarvee ja väikeste veepiisakeste omadus jääda vedelaks 0 °C-st madalamal temperatuuril.[3]

Kihtpilved ei ole tüüpilised sajupilved, kuid sealt võib tulla talvel nõrka lund või lumeteri, suvel uduvihma.[4].[2]

Eesti tingimustes kuulub udu kihtpilvede hulka. Udu võib vaadelda kui pilvede erijuhtu, mis algab vahetult aluspinna lähedalt, vähendades nähtavust alla 1000 m.[1].

Kihtpilvedega on seotud sageli inversioon, st õhutemperatuur tõuseb kõrguse suurenedes. Kihtpilved tekivad inversiooni alla. Ühtlasi kaitsevad kihtpilved maapinnal liigselt jahtumast, kaitstes näiteks niiviisi taimi öökülma eest [2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]