Kazimirava

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kazimirava

valgevene Казімірава * / Kazimirava *transkriptsioon: Kazimirava
vene Казимирово (Kazimirovo)

Elanikke: 87 (2010)[1]

Koordinaadid: 52° 54′ N, 29° 50′ E
Kazimirava (Valgevene)
Kazimirava

Kazimirava on küla (endine alev) Valgevenes Homieli oblasti Žłobini rajooni Malevičy külanõukogus. Asula asub oblasti keskusest Homielist 105 ja rajooni keskusest Žłobinist 12 kilomeetri kaugusel.

Külas on postkontor, seal asub ka Kazimirava klooster, mis asutati aastal 2000. Vaatamisväärsuseks on sealne XVIII sajandil ehitatud õigeusu kirik. Kazimiravast kolm kilomeetrit loodes asub Kazimirava raudteepeatus.

20190704 Kazimirava, Zhlobin District (3).jpg

Elanikkond[muuda | muuda lähteteksti]

  • 165 (1959)
  • 111 (1999)
  • 103 (2004)
  • 87 (2010)

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kazimirava alevi asutas aastal 1713 Kazimierz Judzicki, kelle järgi asula ka oma nime sai. Ta asutas sinna ka uniaadikiriku alluvuses oleva kloostri.[2]

Aastal 1793 läks Kazimirava teisel Poola jagamisel Vene impeeriumi koosseisu. Alev hakkas kuuluma Minski kubermangu ja Bobruiski maakonda. Aastal 1832 allutasid Moskva võimud sealse õigeusu kiriku Moskva patriarhaadile, ühtlasi suleti sealne klooster. Aastal 1859 oli alevis 33 maja.[3] Aastal 1886 olid Kazimiravas vesiveski ja tuulik. Aastal 1897 asusid seal õigeusu kirik, juudi palvemaja ja võõrastemaja.

Aastal 1919 läks Kazimirava Valgevene NSV koosseisu.[4] Aastal 1920 oli alev mõnda aega Poola vägede kontrolli all. Järgmisel aastal avati alevis kool. Aastal 1930 organiseeriti sealne kolhoos, ühtlasi kaotas asula alevi staatuse. Aastal 1962 liideti Kazimiravaga Žalvini küla, aastal 1966 aga Kasahi küla.

Aastal 1996 avati külas õigeusu naisklooster.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://pop-stat.mashke.org/belarus-census/homielskaja.htm
  2. https://sobory.ru/article/index.php?object=08218
  3. Соркіна І. Мястэчкі Беларусі... — Вільня, 2010. С. 379.
  4. 150 пытанняў і адказаў з гісторыі Беларусі / Уклад. Іван Саверчанка, Зьміцер Санько. — Вільня: Наша Будучыня, 2002. — 238 lk. ISBN 9986-9229-6-1.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]