Kaunitar ja koletis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib muinasjutust; samanimeliste teoste kohta vaata lehekülge Kaunitar ja koletis (täpsustus)

"Kaunitar ja koletis" (prantsuse "La Belle et la Bête") (ATU 425C) on rahvusvaheliselt tuntud muinasjutt, mida tuntakse eelkõige prantsuse üleskirjutuste ja töötluste ning Disney samanimelise 1991. aastast pärineva filmi järgi.

Selle loo pani esimesena kirja Gabrielle-Suzanne Barbot de Villeneuve ja see ilmus ajakirjas "La jeune américaine, et les contes marins" 1740. aastal. Tuntuima ja oluliselt lühema loo Villeneuve'i muinasjutuversioonist pani kirja prantsuse kirjanik ja pedagoog Jeanne-Marie Leprince de Beaumont 1757. aastal.

Jeanne-Marie Leprince de Beaumonti versioon[muuda | muuda lähteteksti]

Jeanne-Marie Leprince de Beaumont pani 1757. aastal kirja "Kaunitari ja koletise" ("La Belle et la Bête") muinasjutu kuulsaima versiooni, mida ka tänapäeval kõige enam teatakse. Tema kirjapandud lugu põhineb Gabrielle-Suzanne Barbot de Villeneuve'i jutukogumikul "La Jeune Ameriquaine et les Contes Marins" 1740. Beaumonti versioon kritiseerib tolleaegsete naiste väheseid õigusi ja abielusüsteemi, mis on muinasjutus peidetud Kaunitari korduva keeldumise taha, kui Koletis talle abieluettepanekut teeb. Tegelikus maailmas naistel sellist õigust ei olnud. Naistel polnud õigust eraomandile, abikaasa valimisele ja lahutuse algatamisele. Kõikidelt naistelt eeldati abiellumist ja laste saamist ning kui nad seda ei teinud, siis nähti neid ühiskonna poolt halvas mõttes teistsugusena ja nad nunnakloostritesse või vaimuhaigete asutustesse.[1] [2]

"La Belle et la Bête" ("Kaunitar ja koletis") (1946)[muuda | muuda lähteteksti]

"La Belle et la Bête" ("Kaunitar ja koletis") on prantsuse romantiline fantaasiafilm, mis on ümberjutustus Beaumonti samanimelisest muinasjutust "Kaunitar ja koletis".[3] Filmi režissöör on prantsuse luuletaja, kirjanik ja filmilavastaja Jean Cocteau. Film jutustab loo noorest tüdrukust Belle'ist (Josette Day) ja Koletisest (Jean Marais). Belle isa (Marcel André) saab teada, et ta on välja teeninud suure varanduse, millele ta otsustab kohe järgi minna ning küsib oma kolmelt tütrelt, mida nad rännakult kingituseks soovivad. Belle õed Adelaide (Nane Germon) ja Felicie (Mila Parély) soovivad ahvi ja papagoid, kuid Belle küsib isalt kingiks vaid ühtainsat roosi. Järgmisel päeval saab Belle isa teada, et tema varandus on temalt võlgade maksmiseks ära võetud. Ta on sunnitud pöörduma tühjade kätega tagasi koju, kuid teel sinna eksib ta metsa ära ja leiab end peagi ühest suurest lossist. Belle isale meenub roos, mille ta pidi Belle'le kingituseks viima. Ta otsustab ta lossi aiast murda ühe roosi, mille peale ilmub välja Koletis. Esmalt ähvardab Koletis Belle isa roosi varastamise eest tappa, kuid pakub siis, et üks tema tütardest tuleb tema asemele. Belle nõustub isa asemel Koletise lossi elama minema. Koletis armub temasse ja palub teda igal õhtul endale naiseks, kuid Belle keeldub. Aja jooksul hakkab Belle'ile Koletis järjest rohkem meeldima. Võlupeegli kaudu saab Belle teada, et tema isa on jäänud väga haigeks ning palub Koletiselt ta tema vabaks laseks. Koletis lubab tal lahkuda üheks nädalaks ja annab talle kaasa võlukinda, mis viib ta ükskõik kuhu ta soovib, ning ka kuldse võtme, mis annab Belle'ile ligipääsu Koletise varandusele. Belle leiab oma pere elamas täielikus vaesuses. Ta ravib isa terveks, kuid tema õed on kadedad Belle rikkaliku elu üle Koletise lossis ja varastavad kuldse võtme. Nad kavandavad koos Belle mässumeelse venna Ludovic'i (Michel Auclair) ja tema sõbra Avenant'iga (Jean Marais) plaani Koletist tappa. Belle õed teesklevad, et nad hoolivad Belle'ist ja kavaldavad ta sellega üle, et ta jääks koju rohkem kui seitsmeks päevaks. Varsti avastab Belle, et tema kuldne võti on kadunud ning ta kasutab võlukinnast, et kiiresti Koletise lossi tagasi jõuda. Belle leiab lossihoovist murtud südamega sureva Koletise, kes sureb ta käte vahel. Samal ajal murravad Avenant ja Ludovic Koletise varanduse salajasse hoiukohta sisse. Samal hetkel muudab jumalanna Diana kuju Avenanti koletiseks. Peale seda ärkab surnud Koletis ellu ja muutub prints Ardent'iks ja ta lendab koos Belle'ga tema kuningriiki, kus temast saab ta kuninganna.

"Kaunitar ja koletis" (1991)[muuda | muuda lähteteksti]

"Kaunitar ja Koletis" on Walt Disney animatsioonistuudio täispikk muusikaline animatsioon, mis põhineb 1756. aasta prantsuse muinasjutul, mille kirjapanijaks oli Jeanne-Marie Leprince de Beaumont. "Kaunitar ja Koletis" keskendub Koletise ehk printsi, kes on oma isekuse ja õeluse pärast muudetud hirmsaks olendiks, ja Belle vahelisele suhtele. Needuse murdmiseks peab Koletis õppima Belle armastama ja teenima välja ka vastuarmastuse, enne kui langeb viimane võluroosi kroonleht, sest muidu peab ta igaveseks koletiseks jääma. Ühel päeval eksib Koletise lossi Belle'i isa Maurice, kelle Koletis halastamatult vangistab. Samal ajal proovib üks küla populaarsemaid mehi Gaston Belle'i kosida, kuid ta keeldub. Peagi saab Belle isa kadumisest teada ja kiirustab kohe teda otsima. Ta jõuab Koletise lossi ning leiab sealt isa. Maurice tahab, et Belle otsekohe lahkuks, kuid siis ilmub välja Koletis. Belle pakub ennast isa asemel vangiks, millega Koletis nõustub, kui Belle lubab jääda igaveseks Koletise lossi elama. Belle isa räägib külas kõigile juhtunust, kuid keegi ei usu teda. Peagi tutvub ta lossis elavate nõiutud esemetega, kes aitavad Belle'il lossis kohaneda. Võlutud teenrid veenavad Koletist andma Belle'ile lossis oma toa. Ühtlasi kutsub Koletis ta ka õhtusöögile, millest Belle keeldub. Koletis vihistab ja keelab Belle'ile söögi andmise. Hiljem läheb Belle salaja keelatud läänetiiba ja leiab sealt klasskupli all oleva võluroosi. Kuid välja ilmub Koletis, mille peale Belle murrab oma lubaduse ning põgeneb lossist. Metsas saavad Belle kätte hundid. Koletis kiirustab talle appi, kuid ta saab võideldes haavata. Belle otsustab lossi jääda ning Koletise haavu ravides saavad mõlemad lähedasemaks ning nendevaheline usaldus hakkab järjest kasvama. Vahepeal on Koletis Belle armunud, kuid ta pole kindel, kas ta julgeb seda ka Belle'ile öelda. Peale tantsimist proovib Koletis oma tundeid avaldada, kuid ta märkab, et Belle on õnnetu. Ta soovib väga oma isa näha ja Koletis annab talle selleks võlupeegli, mille kaudu saab ta teada, et Maurice on metsa ära eksinud ja haigeks jäänud. Koletis laseb Belle'l raske südamega minna. Ta leiab metsast isa ja viib ta koju. Gaston saab Belle naasmisest teada ja peab plaani panna tema isa hullumajja, kui Belle ei ole nõus Gastoniga abielluma. Kogu külarahvas arvab, et Maurice jutud lossist elavast koletisest on vaid väljamõeldis. Belle keeldub taas Gastoniga abiellumast ja tõestab võlupeegli abil kõigile, et koletis on päriselt olemas ja tema isa ei ole hulluks läinud. Gaston mõistab, et Belle'l on Koletise vastu tunded ja ta tormab külarahvaga koletist tapma. Belle ja Maurice kiirustavad samal ajal Koletist hoiatama. Algab võitlus lossiteenrite ja külaelanike vahel. Gaston leiab Koletise ning nende kahe vahel algab pingeline võitlus. Varsti jõuab kohale ka Belle. Võitluse lõpus lükkab Koletis Gastoni ja ta hukkub. Belle tõttab Koletise juurde, kes on saanud väga raskelt haavata. Täpselt enne kui langeb viimane roosileht ütleb Belle Koletisele, et ta armastab teda. Selle peale muutub Koletis kauniks printsiks ja lossiteenrid tagasi inimesteks. Needuse murdumist tähistatakse suure balliga ja nad kõik elavad õnnelikult elu lõpuni.[4] Filmi režissöörid on Gary Trousdale ja Kirk Wise ja stsenarist Linda Woolverton. Helilooja on Alan Menken ja sõnad kirjutas Howard Ashman, kes olid varem teinud koostööd ka Disney 1989. aasta linateoses "Väike Merineitsi", millele nad samuti koos filmimuusika kirjutasid. "Kaunitar ja Koletis" on esimene täispikk animafilm, mis on olnud nomineeritud parima filmi Oscarile.[5]

"Kaunitar ja koletis" Broadwayl (1994–2007)[muuda | muuda lähteteksti]

1994. aastal tuli välja Disney esimene Broadway muusikal, mis põhineb Disney animatsioonistuudio samanimelisel filmil "Kaunitar ja Koletis" (1991). Muusikali loojaks on Alan Menken, kes oli filmi helilooja. Muusikali jaoks valmis 6 uut laulu lisaks lauludele 1991. aasta animatsioonist. Uuteks lauludeks on "No Matter What", "Me", "Home", "How Long Must This Go On?", "If I Can't Love Her" ja "A Change In Me". Disney tõi "Kaunitari ja Koletise" edu järel hiljem Broadway lavale muusikalid veel mõnest nende kuulsast filmist: "Lõvikuningas", "Tarzan", "Mary Poppins". 29. juulil 2007 toimus "Kaunitari ja Koletis" viimane etendus, sest Broadway lavale oli jõudmas muusikal Disney 1989. aasta animatsioonist "Väike Merineitsi" ja arvati, et see võib kaks pealtnäha sarnast muusikali üksteisega konkureerima panna. Siiani on "Kaunitari ja Koletist" mängitud 13 riigis ja üle 115 linnas. Eestis tõi "Kaunitari ja Koletise" muusikali esmakordselt lavale Teater Vanemuine Tartus 24. novembril 2018. aastal.[6]

"Kaunitar ja koletis" (2017)[muuda | muuda lähteteksti]

"Kaunitar ja Koletis" on Walt Disney Picturesi romantiline muusikaline fantaasiafilm, mis on uusversioon Disney 1991. aasta samanimelisest animafilmist. Helilooja on Alan Menken, kes kirjutas filmimuusika ja laulusõnad koostöös Tim Rice ja Howard Ashmaniga ka animafilmi jaoks. Filmi jaoks kirjutati 3 uut lugu: "How Does A Moment Last Forever", "Days In The Sun", "Evermore".[7] Osades Emma Watson – Belle, Dan Stevens – Koletis, Ewan McGregor – Lumiere, Luke Evans – Gaston, Kevin Kline – Maurice, Josh Gad – LeFou, Stanley Tucci – Maestro Cadenza, Audra McDonald – Madame de Garderobe, Gugu Mbatha-Raw – Plumette, Ian McKellen – Cogsworth, Emma Thompson – Mrs. Potts, Nathan Mack – Chip.[8]

"Kaunitari ja koletise" lavastused Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Muusikal "Kaunitar ja koletis" esietendus Tartus Vanemuise teatris 24. novembril 2018 ja Tallinnas Alexela Kontserdimajas 11. jaanuaril 2019. Muusikal põhineb Disney 1991. aasta animafilmil "Kaunitar ja Koletis" ("Beauty and the Beast"). Lavastaja on Georg Malvius ja muusikaliselt saadab lavastust Vanemuise sümfooniaorkester (dirigent Martin Sildos). Lavastuse muusikajuht ja koreograaf on Adrienne Abjörn. Muusikali lavakujunduse ja tegelaskujude välimuse on loonud lavakunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Palle Palme, kostüümikunstnik Mare Raidma, lavavõitluse stseenid on seadnud Kaire Russ. Muusikali on eesti keelde tõlkinud Tõnu Oja ja Villu Kangur.[9]

Osades Kärt Anton või Saara Pius – Belle, Kalle Sepp või Rene Soom – Koletis, Andres Mähar või Simo Breede – Maurice, Mihkel Tikerpalu või Oliver Timmusk – Gaston, Norman Salumäe või Saamuel Pilpak – LeFou, Juss Haasma või Silver Laas – Lumiere, Aivar Tommingas või Lauri Liiv – Cogsworth, Merle Jalakas või Ele Millistfer – Emand Potts (Teekann), Nele-Liis Vaiksoo või Anett Viinalass – Babette (Tolmuhari), Karmen Puis või Kristina Vähi – Madame de la Grande Bouche (Madame Riidekapp), Risto Orav või Simo Breede – Monsieur D'Arque, Hannes Hanimägi või Kardo Koppel – Chip, Hubert Uku Prank või Mairo Libba – Jutustaja.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]