Kasutaja:Johanna Britt Berzin/Eero Tarasti
Eero Aarne Pekka Tarasti (sündinud 27. septembril 1948 Helsingis) on Soome klassikalise muusikateaduse professor ning semiootik.
Ta on tuntud globaalselt tänu enda semiootiliste ja muusikateaduslike loengute ja koolituste läbi, millega on esinemas käinud ka Eestis [1].
Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]
Eero Tarasti sündis neljalapselises kõrgklassi perekonnas noorima pojana. Isa töötas Sotsiaalministeeriumi juhina, ema oli pianist ja komponeerija, hiljem võimlemisõpetaja. Vanaisa oli ladina keele õpetaja ja hiljem rektor, tädi oli kunstnik [1].
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Tarasti koolitee algusaastad viisid teda läbi Helsingi Normaallütseumi klassikalise osakonna. Seal alustas kreeka- ja ladina keele õpingutega. Ta pandi klaverit õppima juba varases eas ja saavutas selles konkurssidel silmapaistvaid tulemusi. Sealt läks edasi Helsingi ülikooli muusikateadusi õppima, samuti täiendas oma õpinguid Viinis, Pariisis, Rio de Janeiros ning Sibeliuse Akadeemias. Õppis alguses teoreetilist filosoofiat, siis läks edasi sotsioloogiat ja sotsiaalset psühholoogiat õppima, see omakorda tõi ta muusikateadustesse ning semiootikasse. Õpingute vahepeal käis sõjaväeteenistuses [1].
Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]
Doktorikraadi sai aastal 1978, kui kirjutas Wagneri, Sibeliuse ja Stravinsky loomingu põhjal “Müüt ja Muusika”. 1983.-1984. aastatel töötas Tarasti Jyväskylä ülikoolis muusikateaduste professorina ning kunstiteaduste professorina ning 1984. aastal sai Helsingis musikoloogia professori töökoha ja töötab seal praeguseni. 1984. asutas rahvusvahelise projekti Signification musicale, kuhu tänasel päeval kuulub üle 500 õpetlase ja siiani tegutseb aktiivselt. Tarasti on kirjutanud ja tõlkinud kuni seitsmeteistkümnesse keelde palju erinevaid semiootilisi, musikaloogilisi, filosoofilisi raamatuid, artikleid, novelle ning on seotud paljude muusika ja semiootika kogukondadega. Rahvusvahelise Semiootika Assotsiatsioonis sai asepresidendi koha 1994.-2004. aastatel, oli president 2004.-2014. aastatel ja aupresident 2014 kuni praeguseni. Rajas Soome Semiootika Ühingu ning Helsingi muusikaühingu. Asutaja ja president Imatra Rahvusvahelises Semiootikainstituudis 1988. aastast. 1999. aastast Eesti Muusikaakadeemia audoktor. Samuti on audoktor Indiana ülikoolis ja Toronto ülikoolis. On korraldanud üle neljakümne rahvusvahelise sümpoosioni. Tarasti on andnud loenguid ja seminare üle kogu maailma ja peaaegu igas Euroopa riigis[2][3].
Tiitlid[muuda | muuda lähteteksti]
1997. aastal autasustati Tarastit J.V. Snellman’i preemiaga Helsingi ülikooli poolt. Väljaspool Soomet omab 5 audoktori kraadi (Bloomington’is, Indianas; Tallinnas, Eestis; Sofias, Ungaris ja Aix-Marseille’is, Prantsusmaal). Samuti on auliige Victoria kolledžis, Toronto ülikoolis ning autasustati Soome Valge Roosi esimese järgu ordeniga[2].
Avaldatud raamatud[muuda | muuda lähteteksti]
1978. aasta raamat Myth and Music.
1994. aasta raamat Musical Semiotics.
1995. aasta novell Professori Amfortasin salaisuus (tõlgitud eesti keelde 1996.a).
2000. aasta raamat Existential Semiotics.
2002. aasta raamat Signs of Music.
2012. aasta raamat Semiotics of classical music.
2014. aasta novell Retour à la Villa Nevski.
2014. aasta raamat Sein und Schein.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Eero Tarasti. "375 humanists, Faculty of Arts, University of Helsinki". Vaadatud 11. november, 2017.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|Kasutatud=(juhend) - ↑ 2,0 2,1 Sirje Normet. "Vastab Eero Tarasti". Teater. Muusika. Kino, nr 3/2000, lk 3–12. Vaadatud 11. november, 2017.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|Kasutatud=(juhend) - ↑ 3,0 3,1 Eero Tarasti. "New Semiotics, Between Tradition and Innovation". Vaadatud 11. november, 2017.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|Kasutatud=(juhend)